Viimane nädal oli kuidagi keeruline. Nagu üks takistuste rada. Miski ei sujunud kohe mitte ja juba teisipäeval oli selline tunne, et nüüd võiks reede olla ja tahaks kodus lihtsalt ennast haletseda. Kui siis lõpuks reede saabus, mis oli ju tegelikult neljapäev, aga kuna meil suured pühad, siis tundus nagu reede, olin ma juba päris heas tujus. Neljapäev oli töö juures mõnusalt tõhus, lisaks sain natuke õppida ja ka trennis läks hästi. Käisin veel poest läbi, ostsin head ja paremat ning tulin rõõmsalt koju. Ainult selleks, et ennast seaks vihastada.
Vaadake, ma jumaldan oma lapsi. Minu meelest on nad nii vinged tüübid. Mulle meeldib neid tundma õppida ja näha nende isiksust. Just hiljuti kutsus Kadunud Poeg külla ja olin nii liigutatud, kui nägin, kui hästi ta elab. Kodu puhas ja organiseeritud, pakkus kohvi ja kõik oli nagu päris inimesel juba. Mäletatavasti viskasin ta kodust välja, kuna meil kooselamine enam üldse ei klappinud ja tema ütles, et ma olen liiga nõudlik puhtuse ja korra osas. Näha nüüd, et minu korra ja puhtusearmastus on siiski ka tema elu tavapraktika, tegi see südame alt soojaks küll.
Aga vahel ajavad nad mind hulluks ka. Ma saan aru, et see ongi vist tavaline elu, et naised tulevad pärast tööd koju ja seal hakkab teine vahetus, kus tuleb koristada ja süüa teha, pesu pesta ning lapsi kasvatada. Ja 90% ajast see olukord ei ärrita mind. Kuid kui on juba niigi pikk ja nõme nädal olnud, siis minu taluvuslävi on ka madalam.
Muidugi nad teevad kõike, mida ma palun. Käivad poes, viivad prügi ja taara ära, teevad süüa, tõmbavad tolmuimejaga, panevad pesu kuivama ja võtavad nõudepesumasinast puhtad nõud välja. Kui ma neil seda teha palun. Ainult, et miks ma pean paluma? Kas nad ise ei näe, et masin on valmis ja mustad nõud seisavad leti peal ning kui puhtad välja võtta, saaks kohe mustad sisse panna ning köök tunduks kohe korras ja puhtam? Või kas neid ei häiri pudi ja mustus põrandal, et võtta viieks minutiks tolmuimeja välja ja põrand üle tõmmata? Või kas nad ei märka, et prügikast ajab üle ja selle saaks välja viia? Või kas nad ei taipa ilma ütlemata, et kui kõht on tühi, siis võiks midagi süüa teha?
Tulin siis koju ja pidin kohe õiendama hakkama. Ja ma vihkan seda, et ma pean tulema ja kõigil tuju ära rikkuma. Miks ei või ma tulla koju ja asjad on korras ning me kõik saame nautida seda, et oleme koos ja sööme midagi maitsvat ning meil on kolm puhkepäeva ees ootamas? Ja siis see küsimus, et miks mina pean? The fack! Aga miks mina pean? Ma ei ela üksinda selles kodus. Kui ma elaks üksinda, siis mul poleks põhjust ärrituda nende asjade peale, sest ma tean, et kui ma hommikul läksin, siis õhtul ootab mind samas seisus elamine ees. Mitte nii, et ma koristan õhtul kõik ära ja hommikul kööki astudes seisavad tasapinnal mustad nõud, mida ei suudeta isegi masinasse panna ja kui ma küsin, et miks need seal on, kui masinas on ruumi, siis vastatakse, et ma arvasin, et see on täis. Sa arvasid? Sa effing arvasid!?! Miks sa ust lahti ei teinud ja ei vaadanud? Ja ütleme, et see oleks täis, siis miks sa masinat peale ei pannud ja nõusid ära ei pesnud? Ja ma tean, et see on pisiasi. Ma tean. Aga see ikkagi vihastab mind.
Palusin prügi välja viia ja taara ära viia ning kuna olin unustanud pesupulbrit osta, siis osta üks pakk pulbrit ka. Seekord ma ei pidanud isegi sada korda ütlema, sest nad ilmselt õhust juba haistsid, et mul pole tuju pikkadeks läbirääkimisteks. Hakkasin süüa tegema. No ja siis üks ei leia pangakaarti üles. Meil on viimased kaheksa aastat pangakaart täpselt samas kohas. Ja ta ei näe seda. Kurat! Millegagi ei saa ise hakkama või? Ja mõtle siis kastist välja ja maksa oma kaardiga ning ma pärast teen sulle ülekande. Miks sa pead mind veel rohkem vihastama, kui sa juba näed, et ma mullitan?
Ja ma vihkan seda. Seda, et ma pean olema see seitsmepeaga tuldsülgav lohe. Mul oli hea tuju enne kui ma üle koduläve astusin ja seda kaost nägin. Kui igaüks oleks ühe liigutuse teinud, ilma minu ütlemata, oleks olukord olnud teine. Aga ei, keegi ei taha midagi teha, sest miks nemad peavad ja miks hoopis tema ei tee ja ma juba tegin eile ju midagi.
Ma saan aru ka, et ega see olukord ei muutugi enne, kui nad välja kolivad ja oma elu peale lähevad. Ja seni ma lihtsalt aegajalt ärritun ja puhisen. Ja olen tänulik selle eest, et mul vähemalt meest pole, sest lapsed kolivad välja, aga mees on igaveseks ning nagu ma aru olen saanud, siis ega täiskasvanud mees pole kodustes toimetustes kuigi palju rohkem initsiatiivi ilmutav indiviid.
Kommentaarid
Postita kommentaar