Eeskuju

Tunnistan üles, nii igav oli, et käisin Perekoolis aega surnuks löömas. Tegelikult mul on muud targemat teha küll. Mul vaja raamatuid lugeda ja loenguid kuulata. Aga no ei suuda praegu. Pea on liblikaid täis. Igatahes, lugesin seal Suunamudijate teemat ja käis muudkui jutt, et üks jätab lastele halba eeskuju ja teine blogija jätab lastele halba eeskuju. Ja selles mõttes, et ma ei lasku isegi sellesse, kas see, millest jutt on hea või halb, aga ma hakkasin hoopis mõtlema sellele, kuivõrd me lapsevanematena oma lastele eeskuju jätame.

See pole nüüd koht, kus ma püüan oma vastutusest vabaneda ja öelda, et vanem võib teha mida tahab, sest meil kõigil on vaid üks elu või midagi muud selles suunas. Aga kui ma korraks järele mõtlen, siis mulle näib, et võetakse kaasa positiivsed asjad ja need asjad, mis lapsepõlves ebameeldivad olid, neid välditakse täiskasvanuna teadlikult.

Näiteks minu ema valis teadlikult selle tee, et olla abielus, kuigi ta polnud selle mehega õnnelik, aga ta ei tahtnud elada samasugust elu nagu elas tema ema. Mina jälle täiesti teadlikult valisin lahutuse ja teistsuguse elustiili kui minu ema, kuna ma ei kiitnud heaks tema otsuseid lapsevanemana. Päris huvitav oleks näha, milliseid valikuid teevad minu lapsed, et mitte jätkata minu eeskuju.

Üldse tundub mulle, et lapsed juba üsna varajases nooruses hakkavad elama oma elu oma moodi. Käib küll üks kasvatamine ja mudimine ning muljumine, aga lõpuks teevad nad ikkagi täpselt nii nagu ise tahavad. Seda näen ma väga selgelt oma poiste pealt. Neli poega, igaüks täiesti oma iseloomu ja eluvalikutega. Mis eeskuju nad mult saanud on siis? Mida siit järeldada? Kolm poega on nii vastutustundlikud, et halb hakkab. Üks poegadest on selline looder, et isegi tulise oraga ei pane teda midagi tegema. Rõivaste valikul on kõigil neil oma stiil ja kuigi ma neid olen lapsest saadik püüdnud ühtmoodi riietuma suunata, siis lõpuks on ikkagi nii, et nad kannavad täpselt seda, mida nad kanda tahavad. Õnneks olen ma mõnevõrra õppinud end sellest distantseerida, aga vahel on küll koos väljas käies tunne, et mind hinnatakse ka selle järgi, mis mu lastel seljas on. Ma võin ükskõik mida poest koju osta, nad leiavad ikka selle ühe aukliku t-särgi ja vanad kukekad teksad, mis neile kõige rohkem rõõmu pakuvad. Sama lugu rääkis minu ema minu kohta, et tema pani mind ühtmoodi riidesse ja kui ma ise sain valida, siis valisin hoopis teise stiili. Juba kolmeaastasena. Eeskuju my a$$.

Taaskord, selle jutuga ei püüa ma ära nihverdada vanemlikust vastutusest. Kindlasti on mingid asjad neile minult ka külge jäänud. Näiteks vee joomine, mida mina pidin alles täiskasvanuna teadlikult õppima. Samuti sooja toidu söömine, mis ka polnud minu päritoluperes reegel. Mingid väiksed traditsioonid, mis on omased meie perele. Ehk on natuke õnnestunud ka puhtuse ja korraarmastust edasi pärandada. Aga minu halvad omadused? (Appi, mul juhe jooksis täitsa kokku siinkohal.) Kogu aeg pean ennast halvaks emaks ja nüüd kui on vaja midagi näiteks tuua, siis ei suuda välja mõelda. Täitsa piinlik kohe. Võib-olla pole ma kuigi mänguline ja spontaanne. Pigem karm ja anaalne. Minu enda lapsepõlv oli muidugi kohutavalt kaootiline ja ebastabiilne, sellepärast ma täiskasvanuna olengi pigem tasakaalukas ja paikne, aga ma olen sellega ehk teise äärmusesse läinud ja olnud liiga karm. Käisin poistel muudkui tolmuimeja ja lapiga järel, kui nad veel väiksed olid, ei lasknud neil rahus mängida ja lammutada. Ilmselt olen eemalolev olnud ja ehk on nad mind liiga palju ka nutmas näinud. Ja jällegi, eks ma siis näen kunagi, kuidas nad oma lapsi kasvatama hakkavad. Või ei hakka. Võimalik, et nad valivad lastevaba elu, kuna nägid elu suurperes ja kui õudne see nende meelest oli.