Esmaspäev algas sellega, et mu hambaharja aku oli tühjaks saanud ja ma pidin nagu loom tavalise hambaharjaga oma kikusid nühkima. Lisaks oli ka hambapasta peaaegu otsas. Siis väitis kaal, et ma olen nädalavahetuse jooksul kaks kilo juurde võtnud. Sellele järgnes loomulikult see, et kohvimasin ütles üles. Positiivne on see, et ta lakkas koostööst pärast seda, kui ma olin ühe tassi kohvi saanud. Kui poeg oma kruusiga tuli, siis tegi masin mingit hirmsat häält ja kuigi ta natuke kohvi välja pigistas, siis kolmandat tassi enam ei andnud. Hakkasin kohe mõtlema, et kuhu ma saaks ta remonti viia, kui mulle meenus, et mul ju alles garantii kehtib. Otsustasin, et tulen töö juurde ja otsin meilidest ostutšeki üles ja hakkan asju ajama.
Auto juurde jõudes selgus, et minu nädalavahetusel ülelakutud auto on kohalike kajakatekamba poolt kenasti laskespordi sihtmärgiks võetud. Selles mõttes, et mul oli kuu aega auto pesemata. Siis ei huvitanud ta kedagi.
Töö juurde jõudes tuli välja, et meil pole internetti. Pinginaaber käis ruuterile restarti tegemas, mina helistasin Elisasse ja kurtsin muret. Ilma netita nimelt ei saa midagi eriti teha. Ja kuigi mulle soovitati oma telefoni hotspoti kasutada, et arvutisse nett saada, siis pole ma erilises vaimustuses sellest, et oma isiklikku netti töö asjade peale raisata. See on mul ikkagi TikToki ja Spotify jaoks mõeldud. Istusin siis kaks tundi niisama ja olin lihtsalt ilus.
Kümne paiku saabus Elisa tehnik, kes avastas, et meil serveriruumis polnud elektrit ja seetõttu ei töötanud ka ruuter ega muud internetti soodustavad aparaadid. Ja muidu on see kõik absoluutselt loogiline, väljaarvatud nüanss, et üks tüüp käis enda meelest restarti tegemas. Kuidas ta sellist tillukest pisiasja ei märganud, et voolu pole, seda teab jumal üksi.
Pinginaaber ise kaotas aga ettevõtte pangakaardi ära ja käis mitu tundi mööda linna tikutulega seda kaarti otsimas. Lõpuks otsustas, et kuna ma olen siin ettevõttes kõige kallima näoga, siis järelikult võin mina osta asju oma raha eest ja raamatupidaja pärast kannab mulle tagasi. Seda ma kogu aeg räägin, et kõige rikkamad on neljalapsega üksikemad. Viiekümneaastased firmajuhid on mult ennegi raha küsima tulnud. Ma ei pöörita isegi silmi, sest mul on sellest rumalast harjumusest juba raskekujuline migreen välja kujunenud. Selles mõttes, et ei ole lihtne töötada kellegi alluvuses, kelle vastu sul austus puudub. Ei soovita.
Kui ma lõpuks internetti sain, siis helistasin Kohvisemusse. Ütlesin, et hommikul kohvimasin tegi koledat häält ja kohvi ei andnud. Ütles, et toogu kohale või kui ma tahan, siis nad võivad kulleri ka saata, kes katkise aparaadi kaasa võtab. Hästi tore teenindus oli. Minu telefoninumbri järgi teadsid nad mu nime, millal ma millise kohvimasina ostnud olen ja kui ma ütlesin, et ma meilidest arvet ei leidnudki, siis saadeti see mulle kohe meilile ja öeldi, et remonti tuues pole seda tegelikult vaja, nad nime järgi näevad mu ostu. Nagu vau! Ma tundsin ennast korraga nagu miljon dollarit. Pole mingi ime, et mind kröösuseks peetakse.
Pärast lõunat sõitsin kõike tavaari töö juurde ostma ja võtsin ühtlasi kodust ka kohvimasina kaasa, et see pärast tööd remonti viia. Loomulikult murdsin ma selle käigus küüne ja lõhkusin oma päikseprillid ära. Sest kui juba, siis juba.
Pärast tööd viisin masina remonti ja sain remondiperioodiks asendusmasina. Saate aru, jah, tänapäeval on võimalik kohvimasinaid rentida. Hästi elame. Kodus küsiti, et kas ma ostsin uue masina. Nagu, mis toimub? Kus kõik see raha on, mida kõik arvavad, et ma kaasas kannan? Või kas valmistab Universum mind suuremat sorti rikkuseks ette, umbes, et fake it until you make it?
Ei, tegelikult oli üks õudne päev. Üks häda teise järel. Mis mind hämmastas oli see, et ma ise olin kuidagi maru chill selle kõige sees. Ja kui ma õhtul koju laekusin, siis naersin selle peale, et ma olin terve päev erinevate inimestega oma tagumikust rääkinud. Algas see asi reedel juba. Ma nimelt otsustasin dokumenteerida oma tuharakasvu progressi. Olen sellega kolm kuud teadlikult tegelenud ja vähemalt endale tundub, et natuke on nagu midagi muutunud. Laupäeval ostsin uued teksad, mis istmikku veelgi rõhutavad ja mille peale Kärbes teatas, et mul on nendes pükstes paks perse. Vastasin, et mina ja mu paks perse võtame autos kogu ruumi enda alla ja edaspidi võib tema bussiga koolis käia, nolk selline! Mõistagi oli mul seda kõike vaja sõbrannadega jagada. Aga ma ei piirdunud sellega. Esmaspäeval rääkisin ma kõigest sellest kolleegile. Ja õhtul trennis rääkisin ma sellest oma silmarõõmule. Seisime seal koos peegli ees ja ma seletasin pikalt ja laialt, et mis harjutused millist tuharapiirkonda treenivad, sõrmega muudkui oma kannile osutades. Palun ärge küsige miks.
Sõnaga, see on ehe tõestus sellest, et õnn ja meelerahu ei sõltu välistest asjaoludest vaid sellest mitu korda päevas sa orgasme saad. Isegi paksu perse ja murtud küünega on võimalik topakalt õnnelik ja rõõmus olla.
Kommentaarid
Postita kommentaar