#loobumisväljakutse

Kuna ma sotsiaalmeediast eemal, siis ma ei teagi, millega ilusad ja imelised inimesed ilmas tegelevad. Või noh, õnneks mul on sõbrannad, kes mind selles osas harivad. Saatis sõbranna mulle kuvatõmmise kellegi nodist, juures #loobumisväljakutse. Et mis see siis on, inimene tahab auhinda selle eest, et ta mingi vanad pappkastid ja muud jura välja viskab? Vanasti öeldi selle kohta kevadkoristus, nüüd on hoopis peenemad nimed. Küsisin sõbrannalt, et kas võin sellest blogida, sest nii saan ma jutu sees täiesti suvaliselt ja ennast mitte ülemäära ülistamata muuseas mainida, et ma nädalavahetusel olin mega tubli, pesin aknad ära, sügavkülmutasin tilli ja koristasin kappe.

Nagu näete, siis lubati.

Kappe koristades loobusin ma ühest teksapaarist, kahest t-särgist ja kahest pluusist. Põhjus see, et need riided ei tee mind enam õnnelikuks. Tegelikult peaks ma loobuma ka vähemalt osadest kleitidest, mida mul on ei rohkem ega vähem kui 32 tükki. Lugesin üle. Need kleidid olid mul vägagi kasutuses, kui ma veel aktiivne koguduseliige olin. Koguduses naised kandsid kleite ja seelikuid. Ja kui olid kevadised, suvised ja sügisesed suured kogunemised, siis pidid kleidid eriti pidulikud olema. Aga alati tagasihoidlikud. Sõnaga, mul on terve garderoob täis kontorikleite, mida ma ei kanna, sest mu praegune töökoht ei soodusta kleitide kandmist. Ma võiks ju loobuda. Aga käsi ei tõuse. Kõik need kleidid on mulle omal moel armsad ja mingi osa minust mõtleb, et äkki ma kunagi ikkagi saan neid kanda, sest nad kõik ju mahuvad ilusti selga.

Muud nodi on mul veel.

Näiteks vanu telefonide karpe. Ma ei tea miks. Telefonid ammu juba kadunud ja katki, aga karbid alles. Veel on mul vanu metallkarpe, milles kunagi olid mingid küpsised ja hinnalised alkoholipudelid. Tõsi, nendes karpides ma säilitan muid asju. Kirjatarbeid, kuivaineid, küünlaid. Lisaks on mul vanu kingakarpe. Aga nendes ma hoian hooajaväliseid jalatseid. Siis on mul vanu dokumente. Passe, juhilubasid, ID kaarte. Nii vahva on vanu pilte ju vaadata... Nõusid on mul ka liiga palju. Pean ennast kokku võtma ja kuhugi varjupaika või uuskasutuskeskusesse viima. Lõnga on. Kuigi ma ei koo ega heegelda. Ehteid, mida ma ei kanna. Legosid. Lillepotte. Kruve ja mutreid. Maske, neid meditsiinilisi, mida pidi kandma. Neid on mul mingi kolm-neli karpi. Ära visata nagu pole pointi, kes teab millal neid vaja võib minna, aga tegelikult pole alles ka hoida pointi, sest tõenäoliselt ma unustan ära, et need mul on, kui päriselt vaja peaks minema. Klaasist purke, sest äkki on vaja. Tühjasid jäätisekarpe, sest nendes on mõnus midagi sügavkülmutada. Tilli näiteks.

Sõnaga, tegelikult oleks loobuda veel kõvasti. Peaks kolima, siis kuidagi iseenesest saabud uude kohta tonnideviisi saastast kergemana.

Kuidas teil loobumisega on? Või siis kevadkoristusega, kui rääkida esivanemate keeles.