Mitmed head inimesed on mulle soovitanud oma romaanike endal avaldada. Nagunii on turunduse pool pärast ilmumist suuresti autori teema, sest kirjastused ei tegele sellega pärast esimest ilmumist eriti, kuna uut kraami tuleb pidevalt peale ja nad ei jõua. Rääkimata rahalisest aspektist. Kui kirjutad hästi, siis teenib lõpuks selle pealt kirjastus, mitte autor. Sellepärast on mõned populaarsed autorid pärast tuntuks saamist valinudki selle tee. (Kui ma Rahva Raamatus töötasin, siis olid näiteks Hargla, Paukson ja Mikita need autorid, kes ise oma raamatute edasimüügiga tegelesid.)
Seega, ma mõistan plusse.
Ainult, et mul on lugu. Mul on alati mingi lugu, te teate ju. Ma pole veendunud, kas ma mitte pole seda lugu juba jutustanud, aga kuna minu meelest on tegemist ühe hea looga, siis topelt ei kärise.
Poiste ise kirjutas luulet. Muudkui kirjutas ja muudkui saatis neid Loomingule avaldamiseks. Ja sai sealt aasta aasta järele eitavaid vastuseid. Pidevalt öeldi talle, et tema looming pole piisavalt eriline ja et mingi rosin jääb ta tekstidest vajaka. Ta oli väga löödud. Ütles, et lollid on seal, sest tema luges Loomingust Kunderi rõveluulet ja ei saanud aru, miks seda jälkust avaldatakse, aga tema imekaunid ridu ei taheta mitte.
Seda, kas need luuletused tegelikult ka head olid, seda ma pole kompetentne hindama. Ma ei tahtnud tema luuletusi lugeda nimelt. Sest need paar, mida ma sunniviisil lugesin, olid pühendatud kõik naisele, keda mu mees armastas, aga keda ei saanud endale. Üks luuletus, mida ma lugesin, oli kirjutatud umbes nii, et tema vaene kannatab, kuigi on koos naisega, kes on hea, aga sellest ei piisa talle, sest süda tahab ikkagi seda teist naist. No sorry, aga loe ise oma luuletusi, tropp!
Igatahes. Siis sai ta kusagilt Doris Kareva kontakti ja palus Dorisel luuletused üle vaadata ja nõu anda. Doris andis talle mingid juhtnöörid, aga suures plaanis vist oli sõnum see, et niigi hea juba. Või vähemalt seda mu eks neist meilidest välja luges. Kuna ka pärast seda, kui Doris oma heakskiidu oli andnud, Looming tema luuletusi avaldada ei võtnud, siis otsustas mees ise oma luulekogu välja anda. Oli krooni aeg ja kui ma nüüd väga mööda ei pane oma mäluga, siis minu meelest maksis ta kolmesaja trükise eest viistuhat krooni. Igatahes oli see meile suur raha, seda ma mäletan.
Mõned eksemplarid kinkis ta sõpradele-tuttavatele, viis paar tükki oma õpetajatele ja proovis raamatupoodidesse ka müügile suruda, aga ei müünud ühtegi eksemplari. Lõpuks istusid need 290 luulevihikut meil kastis ja võtsid koledasti ruumi.
Kui me lahutasime, siis põletas mees need kõik ahjus ära. Ühe koopia endale küsisin, mõtlesin, et lastel ehk tulevikus hea teada, et isa neil midagi välja andnud.
Umbes aasta hiljem kohtus ta oma tulevase abikaasaga. Kellele loomulikult sai räägitud sellest, et ta on suur sulesepp ja tunnustamata geenius. Ainult, et oma suures geniaalsuses polnud ta endale ühtegi koopiat luulekogust jätnud. Mis tähendas, et ta tuli minu ukse taha kraapima, paluma, et ma talle annaks tema enda luulekogu. Ütlesin, et ma võin selle talle kümne euro eest müüa. Ta hakkas veiderdama ja mina tõstsin hinda. Siis ta ähvardas ja ma tõstsin veelgi hinda. Siis ta mõnitas ja ma tõstsin hinda. Siis ta anus ja ma tõstsin hinda. Lõpuks müüsin ma selle talle kuuekümne euro eest. Teadaolevalt ainuke eksemplar, mis ta luulekogust kunagi maha on müüdud.
Ja sellepärast ei taha ma ise oma raamatut välja anda. See on põhimõtte isikliku kättemaksu küsimus.
Minu jaoks on absoluutselt aktsepteeritav see, et kõik kirjastused mind pikalt saadavad ja keegi kunagi mu asju välja ei soovi anda. Aga kui mingi ime läbi mu raamat ilmavalgust nägema peaks, siis mulle on oluline, et see tuleb kirjastuse kaudu, mitte minu enda rahakotist.
Tänan küsimast, ma saan absoluutselt aru, et ma olen nõme ja väiklane. Ja ei, mind ei huvita see mitte üks raas.
Kommentaarid
Postita kommentaar