Paastun

Kevad on paastumise aeg, eks ole. Siin teisedki blogijad on üht või teistpidi paastumise ette võtnud ja nõnda minagi. Otsustasin, et ma aprillis ei veeda aega TikTokis ega Instagramis. Mõlemad äpid röövivad mu aega ja ka tähelepanu ning keskendumist. Märkasin, et ma ei suuda üldse raamatuid lugeda. See asi oli nii halb, et ma vaatasin televiisorist saadet ning samal ajal scrollisin telefonis. Mõte hüppas pidevalt ühelt teisele ja ma ei saanud midagi õieti tehtud.

Ja kui räägitakse, et parim moodus halba harjumust maha jätta on sellest ühe korraga ja järsult loobuda, siis mina pean nõustuma. Ma ju proovisin muid variante ka vahepeal. Noh, et sean endale ajalise limiidi ja lõpetan iks tegevuse enne ära, kui äpi avan või, et võtan teavitused maha. Need ükski ei aidanud. Ikka passisin seal rohkem kui endaga kokku olin leppinud ja muudkui leiutasin endale vabandusi, miks täna võib ja ega see ju halb pole ja mis vahet sel on, kuidas ma oma meelt lahutan. 

Kõige raskem on olnud töö juures lõunat süües. Tavaliselt ma lõuna ajal vaatasin TikTokke, et ei peaks seal üksi ilma meelelahutuseta istuma nagu mingi psühhopaat. Aga tuleb välja, et ma olen täiesti võimeline sööma ilma, et mu silmad ekraanil oleks.

Keskendumine on vist mõnevõrra paremaks läinud. Raamatuid jaksan nüüd pikemalt lugeda.

Mõnevõrra tunnen süümekaid oma TikToki jälgijate ees. Ma enne ju postitasin iga päev ja seal on see sama, nagu blogis. Et kui sul tekib oma jälgijaskond, siis nad ootavad uut materjali regulaarselt. Sama on Instagramis. Seal ma tunnen süümekaid nende ees, keda ise jälgin, sest nüüd ma ei pane kõigile laike ega vaata nende insta stoorisid. Umbes, et ülbeks läinud või nii. Aga seda, et pidulikult kuulutada, et ma nüüd ei postita ja ei vaata, ka nagu ei hakka tegema. Olen näinud, kuidas teised teevad ja see tundub kuidagi mage. Sest ausalt öeldes, kui sa poleks öelnud, et sa ei postita, siis ma poleks ilmselt märganud, et sa ei postita ja pealegi, minu meelest suurem osa nendest, kes lubab, et ei postita, tuleb kaks päeva hiljem juba postitama. Mis on on nagu eriti hale. Aga jah, kui ma teie pilte ei laigi, siis sellepärast, et ma ei logi Instagrami sisse. Kui ma üks kord login, siis saate tagantjärgi kõik laigid kätte. Ma nendega kitsi ei ole.

Toidu osas ma paastu ei pea. Kuigi peaks. Ma olen liiga palju hakanud saia sööma ja veini jooma ning see on mul kõik toredasti naha peal kirjas. Just rääkisin sõbrannale, et alkohol on see, mis mind kohe mitu aastat vanemaks teeb ja kui ma nädal aega ei joo, siis on nahk säravam ja ise kolm aastat noorem, kui kuu aega ei joo, siis viis aastat noorem. Ehk siis päris hea motivaator peaks olema. Aga ma ei viitsi. Sai on nii hea ja vein veel parem. Mingid pahed peavad inimesel ometi olema, muidu on ju liiga igav elu.

* Kirjutasin selle postituse ja siis läksin Epu blogi lugema ja no mõtted on suht kopi-paste. Great minds do think alike, I guess. 😀