Karen

Kadunud poeg töötab klienditeenindajana. Mitmes ettevõttes. Müüb turul vorsti ja pastat, serveerib jooke ja kannab ette õhtusööke. Kui minu isiklikku arvamust küsida, siis minu meelest peaks iga inimene mingil ajal oma elus töötama klienditeenindajana. Lihvib iseloomu.

Kuna ma ise ka olen elus pigem klienditeenindajana töötanud, siis tuli mulle üllatusena, kui poeg kommenteeris, et mina olen klassikaline Karen. Ja et kui ma peaks tema töökohta sisenema, siis ta teeks kõik endast sõltuva, et ta mind teenindama ei peaks.

Kuna ma eneseanalüüsiga tegelen, siis oli see paras pähkel, mida ragistada. Selles mõttes, et ma ei väidagi, et ma alati ja igas olukorras olen vaikne ja koostööaldis ning mind on puhas rõõm teenindada, igasuguseid päevi ja olukordi on ette tulnud. Ja selliste igasuguste päevade ja olukordade vältimiseks eelistan ma ise ka iseteeninduskassasid. Aga no Karen.... ma ei tea.

Samas. Alles ma käisin Lidl'is ja seal käib see lindile loopimise mood. Olin tol päeval üksi ka ja ei jõudnud nii kiiresti asju kotti panna, kui kassapidaja asju piiksutada. Mul oli veel terve hunnik asju pakkimata, kui teenindaja küsib, et kas sulas või kaardiga. Ta küsis sama küsimust kolm korda. Ma vastasin, et kohe. Kolm korda. Nagu, ma pakin oma asjad ära ja siis maksan, sest see lindilõpp on seal ju olematu ja ta ei saa nagunii järgmist klienti teenindada, kuni ma eest ära ei kao. Eksisin. Jätsin veel osa asju pakkimata ja maksin. Järgmise ostja asjad lasti mõnuga minu omade hulka. Ja ma ei öelnud midagi. Ma ei öelnud siis ka midagi, kui kassapidaja mind ei teretanud. Ma eeldasin, et ju ta ikka teretas, ma lihtsalt vanem inimene juba, ei kuule enam hästi ja ilmselt ei märganud. Ma ei öeldud isegi siis midagi, kui kassapidaja teise kassapidajaga omavahel mingit arvutimängu häält tegid läbi kõrvaklappide. Ma ei pea ütlema. Mul on juba see nägu ees, millest piisab. Nii et ikkagi Karen, isegi siis kui suu kinni püsib. Aga ausalt öeldes, inetu oli see küll minu meelest.

Kuigi ma saan aru, et ajad on muutunud ja noorem põlvkond nii käitubki. Nad näitavad igati välja, et nad oma töö jaoks liiga head ja klient ei ole mingi kuningas, nemad on. Seda ma märkasin esimest korda USAs käies, kus kassapidajad jutustasid omavahel ja jutustasid mobiili otsas, samal ajal kui nad klientide asju piiksutasid. Nüüd on see meie maale ka jõudnud.

(See lõik alandab mind. Alandab tegelikult mu lugejaid ka, aga mulle tundub, et see peab seekord siin olema. Ma kirjeldan oma kogemusi. Ma ei üldista. Kindlasti on kohti USAs, kui Eestis, Lidl'i kassapidajaid kes nii ei käitu nagu ma kirjeldasin. Muidugi on. Mul on endal kümneid kui mitte sadu kogemusi täpselt vastupidisest kohtlemisest. Aga see, et on kusagil hea, ei tähenda, et alati on. Nii nagu ei tähenda see, et kusagil oli üks kord halb, seda, et alati igal pool on. Kui nii oleks, et alati oleks igal pool halb, siis tuleks mul tunduvalt hoolikamalt peeglisse vaadata, kui antud postituse puhul. Jah, täpselt nii heal arvamusel olengi endast.)

Ühel teisel korral käisin ma ehituspoes polte ostmas. Seal on lett ja sa pead küsima oma asju, siis teenindaja annab. Minu ees oli noor kutt, kes ostis ka mingeid polte ja kruvisid. Teda teenindas minust pisut vanem meesterahvas. Ma olen seda meest varem ka seal poes kohanud, paras pläralõug on. Näiteks üks kord käisin Lõunamaa Pealikuga poes ja hakkas sellele oma elulugu ümber jutustama, et kus ta kõik reisinud on ja millises kohas töötanud ja kuidas tal koorilaulus ning rahvatantsus läheb. Seekord seletas ta noorele kutile, et vaata, siin on rauarott käinud ja polti natuke närinud, et kas selline ikka sobib. Kutt lõi käega, et vahet pole. Mees pani edasi, vahepeal minule kui publikule pilku heites, et kas ma ikka naeran tema nalja peale. Kuna ma ei naernud, ega ka noormees mitte, siis jätkas, et jah, need on need uuema aja loomad, roosteuss ja rauarott ning et vanasti selliseid loomi ei tuntud, aga nüüd Hiinast tulevad sellised. Keegi ei naeratanud. Noormehel oli ilmselgelt ebamugav ja mina palvetasin endamisi, et tüüp minuga mingit lolli juttu rääkima ei hakkaks. Õnneks tuli teine teenindaja, kes oli eestlaslikult vait. Samas poes käin ma ka torujuppe ostmas. Seal teenindajad lausa võistlevad omavahel, et kes mind teenindama pääseb. Pole ma mingi Karen.

Ma tegelikult tean, miks poeg mu kohta Karen ütles. Me nimelt kunagi käisime spas ja koristaja oli unustanud ühe saunalina meie ruumi jätta. Olime kolmekesi toas ja kõiki asju oli kolm, aga saunalinu ainult kaks. Ja ma palusin infolauast ühe saunalina juurde. See intsident jättis pojale terveks eluks trauma, et ma ühest puuduolevast linast nii palju kära tegin. Ma ise ei mäletanudki seda lugu. Aga vot, tema mäletas.