Veel Karenist

Kui ma eile oma poodlemise kogemusi üles tähendasin, siis hakkas mul veel igasuguseid mälestusi meenuma. Näiteks tuli mul meelde, kuidas me seal samas ehituspoes käisime kord töömehega ja kuidas teenindaja mind kui naist täielikult ignoreeris, kuigi töömees ei vahetanud temaga sõnagi ja kogu vestlust viisin mina läbi. Siis mulle meenus kuidas teised blogijad on ka sellest kirjutanud, et kui neil kodus on vaja olnud midagi parandada või poest osta ja nad koos mehega on, siis neid ignoreeritakse ja pöördutakse meesterahva poole. Mul väga pole seda olnud elus, kuna ma enamasti üksi või äärmisel juhul koos lastega müttan, aga vot üks kord oli. Mind tookord see olukord ei vihastanud üldse, naljakas oli, sest töömees on meil kurt ja muukeelne. Ma oleks võinud ju sel korral ka lihtsalt bitch olla ja tähelepanu nõuda, aga mind ajas olukorra tobedus itsitama, kuigi muidugi ainult mina üksi sain aru, milles huumor seisnes, aga sellest täiesti piisas.

Üks asi oli veel hiljuti. Nimelt tahtis Kärbes endale uut arvutit. Juba sada aastat on tahtnud, aga kuna tal vana töötab, lihtsalt see pole nii vinge kui talle meeldiks ja mul polnud sellist vaba raha ka, et osta, siis kohe ei tormanud. Lubasin siis, et ma sel aastal ostan. Vanem poeg meil ju õppis IT-d ja tema soovitas, et ära sa valmis arvutit osta, sest need pole nii võimsad ja ebamõistlikult kallid on ka. Parem osta jupid ja ta ise paneb kokku. Okei. Valis kõik jupid välja ja tellisime ära. Tarneaeg pidi olema 2 nädalat pärast tellimist. Nädala pärast aga sain juba kirja, et teie tellitud kaup on kohal. Ma näitan teile seda kirja.

Rõõmustasime pojaga, et nii kiiresti kaup koos ja lippasime poodi. Seal teatas noormees, et kaup on osaliselt kohale jõudnud ja kolm juppi on veel puudu. Ütlesin, et ma ei tea, ma nagu ei loe küll kirjast välja, et midagi puudu oleks. Ei, vastab tema, protsessor ja emaplaat on puudu. Okei, seda oleks võinud mainida ka kirjas. Näitasin talle kirja. Ta luges kirja ja ei vastanud midagi. Ütles, et kolmapäeval tulevad ülejäänud asjad.

Lihtsalt uudishimust küsin, et kas teie loete kusagilt välja, et osad jupid tulevad eraldi või on meil kõigil lugemisega pahasti? Poeg pärast tunnistas, et ta ootas, et me hakkame vaidlema müüjaga. No mida ma ikka vaidlen. Ega tema süüdi pole. Ikka juhtub, et läheb vale info välja. Oleks võinud vabandada, et ekslik info, aga noh, mis ma siin ikka norin.

Esmaspäeval oli mul töö juures selline päev, kus ma klientidega tüli norisin. Mitte meelega, aga kuidagi kukkus nii välja. Ühega jaurasime tükk aega tagatisraha teemadel, tema kirjutas, et me oleme liiga palju tagatisraha küsinud ja ebaseaduslikult ning peame kohe kõik tagasi maksma, ma vastasin, et meil on selle kohta kirjalik kokkulepe, tema vastu, et kui ma viitan kokkuleppele, siis ma peaks kõne all olevad dokumendid kirjaga kaasa panema, mina siis saatsin dokumendid ja ei mainisin ära, et tal peaks nendest dokumentidest ju ometi oma koopia ka olema.... Rohkem ta mulle millegipärast ei kirjutanud.

Teise kliendiga oli nii, et tal oli tükk aega arve maksmata ja me lükkasime tal elektri välja. Enne seda me saatsime mitu kirja, sõnumit, helistasime ja vastu tuli ainult sada vabandust, et tema on reisil ja ei saanud arvet kätte ja pole võimalik üle kanda ja kohe täna maksab. Klassika, sõnaga. Kuna ta reedeks siiski tasunud polnud, siis lülitasime elektri välja. Laupäeval maksis tüüp ära. Kui ma esmaspäeval läksin tema elektrit tagasi lülitama, siis märkasin, et seda oli juba tehtud. Vähe ma ei vihastanud! Mis krdi isetegevus siin toimub? Saatsin sõnumi, et kui ta oma elektrit tagasi tahab, siis tuleb tal tasuda elektri tagasilülitamise tasu. Selle peale saatis polt paragrafi, milles oli kirjas, et meie oleme hoopis lepingut rikkunud, kuna seal on kirjas, et me peame 24 tunni jooksul pärast arve tasumist elektri tagasi lülitama ja kuna tema maksis juba laupäeval, siis pühapäevaks oleks see pidanud tagasi olema (kuigi ta enne just tunnistas eelmises sõnumis, et kui ta pühapäeval tööl oli, siis elekter oli ruumis olemas), ja kuna polnud, siis tema ütleb lepingu üles ja koheselt, mitte lepingus ettenähtud tähtaja jooksul. Ausalt öeldes, kui minust sõltunuks, siis ma oleks isiklikult tal asju pakkida aidanud. Ainult, et Lõunamaa Pealik ja Pinginaaber on parajad argpüksid, kes on endale pähe võtnud, et kõik kliendid meilt jooksu panevad ja seetõttu tuleb see suhtumine alla neelata ja püüda iga hinna eest klienti hoida.

Siis oli veel üks klient, kes helistas ja küsis, et miks ta peab kolm kuud ette teatama ennetähtaegse lõpetamise, kui lõpetamise soov ei sõltu temast vaid on Terviseameti ettekirjutus. Meil on nimelt punkt lepingus, et juhul kui seaduse järgi ei saa klient ruumi kasutada, siis piisab 30 päevast etteteatamisest, muidu on 3 kuud. Ainult, et... Sama klient tuli meile juba möödunud aasta veebruaris. Detsembris ta helistas ja rääkis mulle, et Terviseamet ei luba tal tegevust jätkata, kuna ruumis puudub vesi ja ventilatsioon. Paraku pole meil võimalik ruumi vett ja ventilatsiooni ehitada ka. Veebruaris pidi leping lõppema ja ma olin valmis, et meil tuleb ruumile hakata uut rentniku otsima, kuna talle ju ei sobinud ruum. Ainult, et veebruaris avaldas klient soovi lepingut veel üheks aastaks pikendada. Kolm kuud peale lepingu pikendamist tuleb klient jutuga, et ruum ei sobi talle ja teda ei saa seetõttu vägisi kinni hoida, kuna lõpetamise soov ei tulene temast vaid seadusest. Sa teadsid detsembris, et ruum ei sobi sulle. Miks sa pikendasid siis? Jurist oli minuga nõus, et antud juhtumi puhul see punkt ei päde. Aga see suhtumine, no ausalt!

Ühesõnaga, klienditeenindus on üks paras iseloomu lihvija.