Kui ma reedel trenni tegin tuli mul kohe veel üks mõte, millest kirjutada, sest te ju teate, et see on teaduslikult tõestatud, et füüsiline võimlemine, paneb ka aju aktiivsemalt liikuma. Ehk, et kui tundub, et mõte ei liigu, siis liiguta saba.
Mõtlesin selle peale, millest ma olen korduvalt kirjutanud. Sellest, et mida trennis kantakse ja mida mitte ning mida see kandja trenniharjumuste kohta räägib. Mõned lugejad on seepeale kommenteerinud, et vot, sinusuguste pärast mina ei lähegi trenni, sest ma ei taha, et keegi mind arvustab ja hinnanguid annab. Muidugi, ma täpselt ei tea, kuidas on võimalik elada, ilma et keegi arvustaks ja hinnanguid annaks, aga see pole postituse teema.
Ma kannan juba kaks nädalat kolme trennisärki kotis kaasas. Iga kord, kui ma kotti pakin, siis ma panen sinna püksid, sokid, rinnahoidja ja särgi. Põhjus, miks mul on kolm särki on selles, et ma särke trennis selle jubeda kuumaga ei kanna, aga kuna mul on käe sees iga kord särk ka kotti visata, siis neid koguneb sinna.
Ma olen vägagi teadlik sellest, et mul ei ole veatu keha. Kuna ma ennast pea iga kord filmin trenni tehes, siis ma näen ennast iga nurga pealt ja osad vaated on ikka väga masendavad. Ennevanasti mõtlesin ma ikka nii, et kui ma kunagi ilus, prink ja sale olen, siis ma võin neid paljastavaid trenniriideid kanda, aga seni ajan ma ikka pikad püksid ja vammuse selga, et jumala eest keegi mu pekke, volte, tselluliiti ja arme ei näeks. Nüüd olen ma jõudnud tõdemuseni, et kedagi tegelikult väga ei huvita, mida sa trennis kannad. Või pigem isegi, et kui kedagi väga huvitab, siis mul on sellest savi. Tahate mulle etteheita, et ma olen pekine? Jõusaalis? Kas ma mitte ei tegele probleemiga juba? Et teie meelest peaks ainult vormis inimesed trenni tulema? Kuidas need paksud muidu vormi saaks? Make it make sense.
Igatahes, tegin ma trenni ja kujutasin ette, kuidas teised inimesed kõik mu tselluliiti nähes oksendavad ja olin mõistagi oma resting bitch face'iga. Aga kuna ma ju lubasin teile pilte teha, siis ma natuke teesklesin, et ma naeratan. Nüüd ma ei tea, kas mul ei tule see puhkava mõrra ilme ikka veel hästi välja, sest ma noppisin lausa kaks komplimenti trennist.
Muuhulgas tuli koristaja mu juurde ja kiitis, et mul on hea keha. Tal pole aimugi, kui väga mul just see päev seda kuulda oli vaja. Pugitud kaneelirullid ja peatselt algavad päevad muutsid tselluliidi kohe eriti silmatorkavaks ja mul oli väga ebamugav. Õnneks ühtegi silmarõõmu too päev trennis ei olnud, ainult mingid võõrad koledad mehed.
Ja kui nii võtta, siis hell yeah, mul on hea keha. Vaadake millega ta on hakkama saanud ja jätkuvalt saab. Loogiline, et tal on väiksed mõlgid ja muhud, sõjaarmid if you will.
Also, kui me siin juba räägime, siis mul meenub, et ma seda lugu ei rääkinudki teile, kuidas mulle ükskord trennis nibu välgutati. Teate need mehed, kes ainult ülakeha treenivad ja on tagurpidi kolmnurksed, noh, neile meeldib kanda selliseid särke, mis on selja tagant sisuliselt nagu stringid. Vot, ja siis ühel vennal see särk oli tiba libisenud ja käis tähtsalt palja tissiga ringi. Ma viisaka inimesena pöörasin ta tähelepanu sellele ja ütlesin, et kui mul nibu väljas oleks siis ma tahaks ka, et keegi mainiks. Tema arvas, et meeste nibud pole nii vulgaarsed, kui naiste omad. Ma ei hakanud vaidlema. Sest noh, ma olen oma peika nibudest vähemalt sama suures vaimustuses, kui tema minu omadest ja me oleme kokku leppinud, et jõusaalis me nendega ei vehi.
Ma räägin, seiklused ise tulevad mu juurde, ma ei pea neid otsima. Ma võin peaaegu, et mürki võtta, et kui ma ise seiklusi otsiks, siis ei juhtuks mul pooltki nii palju põnevaid lugusid, mida blogis jagada.
Kommentaarid
Postita kommentaar