Mulle tegelikult meeldib see, et lõpuks ometi saadakse aru, et naised otsustavad. Miks midagi teha, midagi saada, või mitte. Sest seda juttu olen ma muidu kuulnud küll, et mina otsustasin mitte saada, sest pole õiget naist kohanud või pole ennast veel üles töötanud või tahan enne endale elada jne. Tegelikult on aus vastus see, et ükski naine pole minuga taht last saada. Sest vaadake, kellelt lastetuse kohta uuritakse, kes on tegelikult lõplik otsustaja. Ja noh, kui me juba sellel teemal, siis naised saavad igasugustega, kui hull tahtmine on saada. Võib-olla siis selle asemel, et uurida, et miks sa pole saanud, võiks hoopis kasvatada neid, kellega koos tahaks saada. Aga seda meil ju pole. Meil on see, et kui naine saab, siis saab ta veel kuulda, kui loll ta oli, et sellisega sai. Või see ütlus, millega minu põlvkonna naised on üles kasvanud: "saad nii palju, kui üksi jaksad üles kasvatada". No vot, aga mis siis kui ma ei taha üksi kasvatada neid lapsi, keda ma suudan üksi kasvatada, pluss veel kellegi ülekasvanud, kasvatamatud täiskasvanud poega? Ja arvad, et sellest pojast on lihtne lahti saada, kui ta ühel hetkel koormaks muutub? Nõup! Ta istub sul elu lõpuni kukil, tahad või mitte. Sest, no, ilmselge, et raha pärast keegi neid ei saa. Muidu ju oleks meil teine olukord praegu. Need, kellel on, need saaks aina juurde, kasumlik. Aga millegipärast need ka nagu ei taha lõputult. Või siis need, kes lõputult võiks saada, neilt jälle ei taheta, sest koormaks. Isiklikult mina oleks võinud saada veel küll juurde. Mõnega. Olid sellised, kellega oleks võinud. Arutlesingi nii, et temaga oleks huvitav seda kogeda. Kogu protsessi, ma mõtlen, sest tundus, et omadused olid head. Aga rohkem ikkagi olen elus kohtunud sellistega, kelle puhul olen mõelnud, et "aa, sellepärast sul pole" või "jeesus, kes küll sinuga julges". Aga siis ma vahel mõtlen veel sellele, et okei, fain, teeks, saaks. Ainult, et mis saab edasi. Ma ei räägi isegi lasteaiakohtadest, kuigi olen kuulnud, et ka nendega on juba pahasti. Ma räägin sellest, et meil pole lastele kedagi, kes hariks neid, või tööd annaks. Ja noh, kakskümmend aastat tegelikult läheb ruttu, umbes viieteistminutiga läheb. Mul on üks, kes käib tööl ja on haritud. Loodetavasti tal läheb samas vaimus edasi. Teine käib tööl ja on harimatu, aga tal on soov õppida, lihtsalt pole midagi, mis teda huvitaks. Ja olgu, et praegu on töö, sest ta on noor ja loll, aga ühel päeval on ta keskealine ja loll, siis pole tal tööd ka enam. Ma ju nägin selliseid siin enda juures ukse taga tööd otsimas. Kolmas omandab haridust, mis talle ei meeldi ja aasta pärast peaks lõpetama ning tööle asuma. Tööd sellel erialal on nagu muda. Ainult, et ma ei näe teda seda tööd tegemas. Ta ise ka ei näe. Kui ma lõpuni aus olen, siis ei näe ma teda üldse mingit tööd tegemas. Aga see on juba teine teema. Veel on küsimus elukohas. Kui ma oma elu peale läksin, siis oli üsna haruldane, kui keegi üürikas elas. Või noh, kas haruldane, aga piinlik. Et mis rott sa oled, et sa oma kodu ei suuda osta. Nüüd ma vaatan, et need, kes üürivad on hoopis rikkad, sest hinnad on haiged. Ostmise hinnad on ka haiged. Ja mul päris mure oma laste pärast, et kuidas neil üldse on kunagi võimalik oma kodu osta selliste hindade juures. No ja siis ma mõtlengi, et teeks ja saaks, aga mis neist edasi saab. Mis tööd nad teevad, mis haridust omandavad, kus elavad. Minu rõõmuks on nad ju ainult 15 minutit. Ülejäänud elu pean ma kellegi tütre nuttu kuulma, kui mõttetud mömmid ma olen kasvatanud. Või siis kuulma, kuidas ma mõttekad mömmid olen kasvatanud, kes ei suuda ühele seelikule truuks jääda ja mööda küla oma kõblaga künnavad. Ma ei taha seda.
Kommentaarid
Postita kommentaar