Kutsun teid kaasa mängima, aga nagu ma lapsepõlves enamasti oma ettekujutletud sõpradega mängisin, siis tundub, et ka nelikümmend aastat hiljem ei taha eriti keegi minuga kaasa mängida. Oh well, what can you do.
Igatahes, ütleme, et mul on midagi, mis ei ole minu oma. Tingimata. Paar aastat tagasi jäeti mulle midagi hoiule ja see asi on ikka veel minu käes. See asi on küllalt suur. Täpsemalt on see üks asi tegelikult umbes 150 erinevat asja, mis seisavad kastides mu keldris. Nagu öeldud, kaks aastat juba. Hoiutasu ma selle eest ei saa. Kui lõpuni aus olla, siis aegajalt nõuab selle asja eest hoolitsemine minult isegi lisakulu, nii kütuse kui aja näol.
Olen palunud korduvalt inimesel sellega tegeleda, sest pikapeale see ikkagi häirib, kuna ma ei saa normaalselt omi asju keldris hoida. Jalgratast, talverehve, lillepotte jne. Asi on nimelt selles, et need asjad pole päriselt väärtusetud. Nende eest on omanik kunagi suurema summa raha välja käinud. Ma soovitasin omanikul aktiivsemalt edasimüügiga tegeleda, sel eesmärgil ta need esialgselt soetaski, aga paraku läks tal natuke kehvasti sellega, kuna ta tegi mõned olulised valearvestused ja noh, meil oli ju koroona ka. Omanik teatas, et tal pole ostjaid. Soovitasin hinda alandada, et asjast lahti saada. Sellele ta ei vastanud. Küll aga on ta andnud mulle voli nn hoiutasu nende asjade näol lunastada. Mida ma olen veidi ka teinud.
Ainult, et nüüd viskas mulle lõpuks kopa ette, kuna omanik on mulle suurema summa raha muude teenuste eest võlgu, aga mul ikkagi arved vajavad tasumist. Lisaks, talv tulemas ja mul on vaja kusagil vahetusrehve hoida.
Ehk et, kas see oleks minust juriidiliselt väga vale need asjad võileiva hinna eest ise ära müüa, peaasi et lahti saaks, või ainult moraalselt vale? Ja kas on väga inetu teda sellest mitte teavitada? Sest, noh, loomulikult meil ju temaga mingit kirjalikku kokkulepet pole nende asjade hoidmise kohta, ja ma võiks teha näo, et ma ei tea midagi, kui ta peaks ühel päeva tulema ja oma asju tagasi nõudma. Või hammustab see juba liiga suure tüki minu niigi haprast karmast?
Mina kardaks seda teha ja kadestaks neid, kes söandavad.
VastaKustutaMu meelepaha trumpab hirmu.
KustutaMina müüks maha ja kui tekivad kaebused siis ütleks et tee teiste võlgadega tasaarveldus. Või kui aadress teada saadaks kauba ukse taha. Eriti kui ruumi oma asjade jaoks vaja.
VastaKustutaOmanik asub teises riigis. Aadress on teada, aga saatmiskulud oleks mõttetult kulukad.
KustutaOled talle palju vastu tulnud, lastes asju nii kaua oma keldris hoida ja ka nende pärast edasi-tagasi sõitnud. Oled korduvalt palunud asjaga tegeleda. Oled olnud väga abivalmis, aga lõpmatuseni ei saa ka lasta tal ennast ära kasutada. Ma annaks talle (väga viisaka kirja teel) tähtaja. Kui nädala-kahe jooksul oma asju ära ei vii, siis saad neist lahti. Kui ta ka ise välismaal, siis leidku keegi, kes aitab. Rendilaod on täitsa olemas. Veel enam, annaks teada, et võlga see ei kustuta, kuna pole sinu asi teise inimese halbade äritehingute eest vastutada, kui neid on võimatu normaalse raha eest müüa. Ise arvan, et ma olen väga hea ja abivalmis inimene. Aga samal ajal on oluline ikka mingeid piire kehtestada.
VastaKustutaJaa, olen nõus, et piirid tuleb kehtestada ja ennast ei peaks laskma ära kasutada.
Kustuta