Vahepeal sattus mulle mitu raamatut, millest ma midagi head öelda ei osanud. Lugesin küll, aga ohkasin iga lehekülge pöörates. Kuklas, nagu alati, see väike hääleke, mis mulle kinnitab, et ise olen loll, kui mulle ei meeldi, sest keegi oli vaevaks võtnud kirjutada ja tõlkida ja toimetada ja avaldada ning GoodReadsis on ka üle nelja punkti, mulle PEAB meeldima, ja kui ei meeldi, siis sellepärast, et ma olen liiga tuhm ja iva jalutas must mööda. Pole võimalik, et raamat ongi tegelikult kehv. Kõik teised ei saa eksida. Statistiliselt ei ole see põhjendatud.
No näiteks see.
Ja see.
Sellest rääkimata.
Aga siis oli jälle häid ka.
Nagu see.
Ja see.
Sellest rääkimata.
Eriti suure pettumuse valmistas Viveca Sten. Sellepärast, et ma enne olin temast nii suures vaimustuses. Ja siis äkki see "Lume ohver" oli nagu mingi madalalaubalistele dementsetele mõeldud, kellele on vaja sama asja üle korrutada, sest nad ei mäleta, et sellest alles paar lehekülge tagasi juttu oli. Lugu ise oli ka kuidagi punnitatud ja ebasiiras. Jäi paratamatult mulje, et ta kirjutas kiirustades ja sellepärast, et PEAB, mitte nii, et see oleks tulnud südamest.
Aga näiteks tema "Sünge südasuvi" oli jälle täielik pärl. Ma tean, et krimiromaanid on reeglina veidi põlu all, kuna sealt ei oodatagi teab mis sügavust ja sisu, aga just sel põhjusel mulle Sten meeldib, et tema romaanid on nii palju enamat. "Sünge südasuvi" kulges nagu tavaline romaan. Kuritegu ja pahalase tagaajamine algas alles poole raamatu peal, mitte nii nagu enamasti, et keegi esimestel lehekülgedel koperdab laiba otsa või keegi kaob salapärastel asjaoludel. Tõsiselt põnev. Päevaga lugesin läbi.
"Terapeut" tekitas minus kahetisi tundeid. Ühest küljest oli ta nagu hästi kirjutatud, aga kuidagi väheusutav ja pinnapealne jäi lõpuks.
"Maga hästi" oli otsast lõpuni halb. Lugesin seda ja ootasin kogu aeg, et tuleks mingi pööre, mis muudaks selle heaks, aga ei. Jäingi ootama.
Gilberiti romaani poleks ma ise kunagi raamatukogust laenutanud, aga seda soovitas mulle mu raamatukogusõber ja see meeldis mulle väga. Aga sellega oli selline huvitav lugu, et mulle lugedes meeldis väga, kuid pärast lugemist ei osanud ma enam seletada, et mis seal siis meeldis ja mis seal üldse toimus. Mõned filmid on ka sellised, teate. Et sa vaatad ja vaadates tunned, et hea film, aga paar päeva hiljem ei mäleta enam sisu ega iva.
"Ega me siin lõbu pärast ole" oli lihtsalt vaimustav! Ma pole ammu juba niimoodi itsitanud raamatut lugedes. Tal on oskus kirjeldada inimesi sellistena nagu nad on, kiiksude ja vigadega, neid hukka mõistmata ja hinnanguid andmata. Me kõik oleme ju lihtsalt inimesed. Tema kirjeldused kirjanike vahel valitsevast kadedusest ja üksteisele ära panemisest oli nii tuttav, meenutas Kangro ja Õnnepalu kirjeldusi.
Ma tean, et ma olen laisaks läinud siin oma raamatuelamuste kirjeldamisega. Pigem lühidalt jagan tunnet, mis tekkis, mitte ei lahka tegevust ja karaktereid. See vist tuleb sellest, et ma ise ei viitsi ka väga neid pikki ümberjutustusi lugeda. Mõne inimese hinnang on kõik, mis mul vaja. Kui ta ütleb, et tema meelest on hea, siis ma tahan lugeda ja kui ütleb, et eem... mingi imelik oli ja not in a good way, siis ma pigem jätan lugemata või loen ettevaatlikkusega. Loomulikult soovitan ma kõigile samasugust kirjandusarmukest, nagu mul on õnnestunud endale sebida, kes jagab sarnast maitset ja paneb sulle uued raamatud kohe kõrvale, sest nii on heade raamatute osakaal lugemisnimekirjas kõrgem.
Kommentaarid
Postita kommentaar