Boy math

Silmarõõm rääkis, et tal oli muidu plaanis pühapäeval trenni tulla, aga hakkas koristama ja sinna see päev läks. Ütles, et viis tundi koristas. Ausalt öeldes, ma ei saa aru. Uurisin, et ta elab palees või? Mida sa koristad 50 ruutu 5 tundi? Hambaharjaga nühkisid kõik laed, seinad ja põrandaliistud puhtaks? Ei, selgitab pisut solvunult, et ta vahetas voodipesu ja tõmbas madratsi alt tolmu. Nagu, ma ei taha uhkustada, aga mul võtab koos akende pesuga kogu kodu koristamine poolteist tundi. Voodipesu vahetamine maks 7 minuti. Voodi alt tolmu võtmine 2 minutit. Asja sa teed seal nii kaua?

See tuletas mulle meelde, kuidas sõbranna rääkis hiljuti, et tal peika oli talle kaks tundi kanapastat valmistanud. Mul jälle juhe koos. Et nagu käis esiteks kanalas kana toomas ja siis kitkus sulgi seal 45 minutit või kuidas? Aga siis meenus mulle, kuidas mu oma lapsed teevad makarone hakklihaga. 

See käib nõnda: esiteks võetakse pott (loe: esiteks küsitakse minult, et milline pott võtta) ja valatakse vesi sisse. Siis seistakse pliidi kõrval ja oodatakse, kuni vesi keema läheb. Siis lisatakse soola vette. Seejärel lisatakse pasta vette (loe: küsitakse mult enne, et palju pastat ja kas peaks temperatuuri pliidiplaadil väiksemaks keerama, sest vesi mullitab hullupööra). Siis seistakse poti kõrval ja oodatakse kuni pasta valmis keeb (loe: küsitakse mult, et kui kaua pasta peab keema. Tullakse 5 minuti pärast tagasi ja küsitakse kas pasta on nüüd valmis.). Kurnatakse pasta ja pannakse potti tagasi. Siis alles võetakse välja pann ja pannakse pliidiplaadile. Oodatakse kuni pann on kuum. Siis lisatakse õli. Siis tullakse minu juurde küsima, et kas ma panen sibulat ka. Jah, pane sibulat ka. Siis hakatakse sibulat koorima. Kui sibulad on kooritud, uuritakse minult, et kuidas seda peaks hakkima. Tükkideks. Hakitakse sibul. Kui sibul on hakitud küsitakse, kas nii sobib, ega liiga suured tükid pole. Ei ole, kõigil hambad suus. Siis pannakse sibul pannile, mis loomulikult suhteliselt suitseb juba. Siis palutakse minu sibulaekspertarvamust, et kas sibul on piisavalt praetud ja võib hakkliha lisada. Siis lisatakse hakkliha. Küsitakse, et kui kaua seda praadima peab. Vastan, et hakkliha on valmis, kui ta on pruun. Mõne minuti pärast küsitakse, et kas nüüd on valmis. Siis küsitakse, et millised maitseained tuleb hakklihasse lisada. Vastan. Küsitakse, et kas nii on piisavalt. Vastan, et küllap on. Küsitakse uuesti, et kas nüüd on valmis ja võib kuumuse kinni panna. Küsitakse, et kas segan nüüd hakkliha makaronidega? Sega. Olgu öeldud, et kui ma kodus pole, siis käib kõik see suhtlus whatsupi sõnumite teel, pildimaterjaliga ja puha. Nad teevad süüa umbes neli korda nädalas. Iga kord on sama tants.

Ehk et ma saan aru küll, kuidas sul läheb nii kaua söögitegemise peale. 

Seda ma rääkisin silmarõõmule ka. Millele tema teadjalt kaasa noogutas, et jaa, ta teeb praekartuleid ka poolteisttundi. Vaatasin teda tumma pilguga. Ta kommenteeris, et on alati mõelnud, et kas kõigil läheb kartulite tegemisele nii kaua. Raputan pead. No jah, kehitas ta lõpuks õlgu, võibolla mul läks sellepärast koristamise peale viis tundi, et ma kaks tundi istusin pesumasina ees ja vaatasin, kuidas masin voodipesu pesi. Vähemalt oskab inimene enda üle naerda.