Edukatest

Mõtlesin siin üks päev edust. Mõte sai alguse sellest, kui märgiti, et on edukad lapsed kasvatatud ning seda, kuidas seda tehtud, peaks oleme nii mõnelegi kodanikule õpetuseks. 

Esiteks muidugi kudos, kui keegi nii arvab, et just tema on vastutav edukate laste kasvatuse eest, sest sellist mõtet mina ilmselt ise kunagi ei mõtleks, olenemata sellest, mida mu lapsed elus teevad. Mitte sellepärast, et ma arvan, et mu lapsed on luuserid, vaid kuna ma näen oma laste pealt, kui palju mängib rolli lapse enda iseloom, geneetika ja tahtejõud ning ambitsioonikus. Aga sellest teemast ma parem ei hakka.

Nagu mainisin, siis edukusest mõtlesin. Näiteks mina leian, et mu lapsed on edukad. Kindlasti on neid, kes minuga nõustuvad, aga ka neid, kes selle mõtte peale naeravad. Sest edukus on inimeste jaoks erinevalt defineeritav ja mõõdetav.

Ütleme, et sa oled kõva sportlane, olümpiakoondis ja jutud. Paraku tuleb elu vahele ja see teeb jääb poolikuks. Sa saad lapsed ja sul on ainult üks unistus - su lapsed peavad jätkama sinu pooleli jäänud rada. Kuna sa oled selle sees olnud, siis sa tead, mida sa ise tegid valesti ning oskad oma lapsi suunata, et nemad ei peaks komistama samade rehade otsa. Sa toetad neid, võimaldad neile hea elu ja premeerid nende spordialaseid edusamme. Sul on edukad lapsed. Aga mis siis, kui üks su lastest otsustab, et see pole talle. Ta on sellel alal küll palju saavutanud, aga ta näeb, et tema panus pole tulemust väärt ja see ei paku talle naudingut. Ta otsustab astuda oma isa vastu ning teha karjääris kannapööre. Ta valib paljulubava eriala ja pingutab kõvasti, et sellel eriala edukas olla. Ja ta on ka. Tema edu on mõõdetav tunnustuse ning pangakontojäägiga. Kas ta on sinu meelest siis ikkagi edukas? Samal ajal on noorem laps jätkanud oma sportlase karjääri ning on selles edukas, olümpia koondis ja jutud. Maailma meistrivõistlustel medalikohad ja kogu au ning kuulsus. Aga, seda tehes on ta kurnatud, tal pole sõpru, ta on pidevalt üleväsinud, näljane ja õnnetu. Kas ta on edukas? 

Kas sellisel inimesel on mulle midagi õpetada selle kohta, kuidas edukaid lapsi kasvatada? Minule, kes ei mõõda edukust au, kuulsuse ja arveldusarve jäägiga. Ma olen absoluutselt seda meelt, et need lapsed on tublid ja töökad ning väärivad tunnustust ja kiitust. Aga nende laste vanem ma olla ei tahaks. Ma valin iga kell selle, et mu laps on õnnelik, selle asemel, et ta on edukas. Ma valin selle, et mu lapsel on terve enesehinnang ja terve psüühika. Ma valin selle, et mu laps ei mõõda enda väärtust selle järgi, mida ta saavutanud on. Ja teeme nüüd nii, et me ei hakka siin äärmustesse langema ja küsima, et kas ma siis oleks ka rahul, kui mu laps oleks heroiini sõltlasena õnnelik, selle asemel, et olla melanhoolne mitteheroiinisõltlane. Me ei räägi siin ekstreemsustest. 

Edukas saab olla mitmel moel. Ka sellistel viisidel, mis teistele eduna ei kvalifitseeru. Ütleme, et juristide peres kasvab kunstnik. Või kirjanike lapsest saab südamearst. Kas töökas pornostaar on edukas, sest teenib hästi ja on fännide poolt armastatud, kas tema vanemad on oma tütre üle uhked, et mõtle kui edukas ja jagavad nippe, kuidas edukaid lapsi kasvatada? Kas arengumaades 16 tunniseid ja 1 dollariga tasustatavaid tööpäevi tegevad inimesed on vähem edukad, kui suunamudija, kes teeb kolmetunniseid tööpäevi? Kas miinimumpalka teeniv maalikunstnik on edukam kui miinimumpalka teeniv kassapidaja? Kui nende vanemad kokku saavad, kas nad saavad üksteisele nõua anda, kuidas edukaid lapsi kasvatada? Rääkimata sellest, et pole ebatavaline, kui samast pesakonnast sirguvad erinevalt edukad lapsed. Mis seal peres siis toimus? Kogu aur läks ühe lapse kasvatamisele ja teised pidid ise hakkama saama? No kuulge!

Eksmehe isa näiteks mõõtis oma laste edukust selle järgi, kas nad on järglaseid saanud või mitte. Aga mitte sel viisil nagu teie ilmselt arvate, vaid vastupidi. Ta rääkis suure uhkusega oma pojast, kes on tubli kristlane ja käib erinevatel projektidel vabatahtlikuks. Ja siis, ühe soojaga lisas oma teise poja kohta, et kahjuks teine poeg nii edukas ei ole, kuna see poeg sai lapsed. Minu ema ilmselt mind ka kuigi edukaks ei pea, kuna ma usu hülgasin. 

Ehk on siin selle asjaga hoopis see lugu, et kui elus hästi läheb, siis lööd rusikaga rinnale, et küll ma olin tubli ja tegus. Kui teistel läheb halvasti, siis ütled, et nemad nii tublid ja tegusad polnud. On aga lugu vastupidi, et teisel läheb kenasti, siis kehitad õlgu ja ütled, et küllap tal vedas, kui endal elu ei veere, kinnitad, et ebaõnn.