Elu või midagi

Olete ju ka nõus, et see aasta on olnud murranguline aasta. Ma näen oma lähedaste pealt ning ka teiste blogisid lugedes on silma hakanud, et aasta jooksul on inimeste eludes toimunud mitmeid olulise tähtsusega muutusi. Vahetatakse elukaaslaseid, töökohti, karjääre, elupaiku. Aga veelgi enam torkab silma, et muutunud on see, kuidas inimesed ennast defineerivad ja identifitseerivad. Ma tean, et ma ei kujuta seda ette. Öelgu ratsionaalsed blogilugejad mida tahes, see on puhtalt tunnetuslik, aga vägagi reaalne tähelepanek. 

Mulle tundub, et ma olen siin nüüd piisavalt palju teistest rääkinud, liigume edasi minu lemmikteema, ehk minu juurde edasi. 

Aasta algas mul pauguga. See pauk kestis umbes kolm kuud. Väga hirmus oli. Ma oleks nagu miiniväljal olnud ja edasi liikusin silmad kinni, sest nii oli julgem, aga loomulikult ka ohtlikum. Tundsin ennast tohutult eksinuna. Ma ei mäletagi millal, kui üldse elus olen end nii eksinuna tundnud. Eelkõige sellepärast, et liikusin tundmatul territooriumil, silmad kinni, suunda tajumata, ilma juhtkoera ja usaldusväärse nõuandjata. Samas tundes, et ma edasi liikuma pean, isegi kui hirmus on ja kui ma ei tea, mis minuga juhtub, sest samasse kohta edasi jääda tundus veelgi hirmsam.

Ja nüüd, kui ma olen sealt sellest kõige hirmsamast kohast justkui üle saanud, siis näha, et minusuguseid eksinuid oli seal miiniväljal koos minuga teisigi, on isekalt lohutav küll. Ehk nüüd neil, kes parasjagu on seal ja tunnevad end minu kirjelduses ära, mõjub julgustavalt see, et kui väga hirmus ja paha, siis sellest saab üle ja lõpuks on see kõik vaid kauge mälestus. Hoiatuseks ka, et enne kui hakkab parem, läheb veel mitu korda palju hullemaks. Ja läheb hullemaks siis, kui endale tundus, et juba hakkas nagu parem. Vähemalt mul oli nii, seda vihma käest räästa alla tunnet kogesin korduvalt.

See, et ma pidevalt end räästa alt leidsin, kui enda meelest olin just varju alla saanud, viis lõpuks selleni, et mu keha hakkas streikima. Inimene on tervik, mure teeb halliks ja vanaks, ärevus toob kaasa seedeprobleemid ja seedeprobleemid toovad kaas ärevuse. Ärevus toob kaasa magamatuse ja magamatus toob kaasa jõupuuduse. Mingi aeg paned edasi, aga mida vanemaks saad, seda rohkem sellised asjad mõjutavad ja keha annab kiiremini märku, et midagi on valesti ning taastumine võtab ka kauem aega. Kuigi ma arvan, et minu südamevalu oligi füüsiline, siis ilmselt oli see ka kehasse kogunenud stressi ja ärevuse ilming. Ja mul on hea meel, et ma arsti juurde aja panin ning rohud peale sain. Ma magan praegu hästi, jõud on hakanud taastuma, elurõõm on samuti tõusuteel ja mul on üle mitme kuu tunne, et asjad sujuvad ning liiguvad paremuse poole.

Ja mina ei tea, mis trikk see on, aga kui sa tunned ennast hästi, siis see kiirgab ja see paneb inimesed sinusse teisiti suhtuma. 

Alles kuu tagasi kirjutasin sellest, kuidas ma käisin Kaubamajas ja kuidas ma seal ennast alati parmuna tunnen. Teisipäeval käisin jälle Kaubamajas. Midagi polnud muutunud. Ma arvan, et mul olid umbes samad riided isegi seljas, aga ju siis oli selg sirgem või lõhnasin raha järele, ma ei tea, igatahes veetsin seal umbes viis minutit, mille jooksul tegeles minuga lausa kolm erinevat teenindajat. Esiteks ma küsisin ühelt teenindajalt, kas ta oskab mulle juhatada teed hoopis teise poe juurde. Ma nimelt siin paar nädalat tagasi käisin toidupoes ja seal lõhnas jumalikult. Jumalikult lõhnas üks klient. Ning ma häirisin teda. Või noh, võibolla mitte. Aga ma vabandasin tülitamise pärast ja tegin komplimendi tema parfüümi kohta ning uurisin, et mis nime see lõhn võiks kanda. Ning naine oli nii lahke, et leidis mulle internetist selle lõhna lingi ja butiigi, kus seda müüakse. See butiik, nagu te õigesti arvasite, asub Viru keskuses. Seda lõhna ma Creme de la Creme poest siiski teisipäeval ei ostnud, sest neil oli ainult suurem pudel ja ma põhimõtteliselt ei osta praegu suuri pudeleid, sest ma olen otsimas õiget. Prada Paradox ei ole õige. Kuigi ta on hea. Aga ma pihustasin seda randmele ja olin terve teisipäeva õhtu joovastuses. Tänaseks olen ma ta netist tellinud ja ootan pakki. Viru keskusest välja läksin uuesti läbi Kaubamaja iluosakonna. Mõtlesin, et vaatan, ehk jääb sealt midagi silma. Ja nii oligi. Üks teine lõhn, mis mul samuti soovinimekirjas on, oli parasjagu soodukaga ja teenindaja oli lahke ning pihustas seda mu teisele randmele, mina noogutasin, et sobib ja kohe astus juurde kolmas teenindaja, kes kutsus kassasse. Makstes nägi, et ta tahab ostuga kaasa panna ka näidislõhna, mis oli Prada Paradox. Ütlesin, et seda ärge pange, see mul juba on. Ja ma ei kujutanud seda ette, aga teenindaja silmis tärkas ilmeksimatu austusehelk. Ta võttis sahtlist teise näidise ja küsis, kas mul see ka juba on. Seda mul polnud. Lancôme Le Vie Est Bell. Mulle väga meeldivad need tillukesed 1,2ml näidispudelid. Neist jätkub üllatavalt kauaks ja mugav on neid trennikotis või käekotis kaasas kanda. Ning ma tunnistan, et see pealtnäha tilluke lahkuseilming, mida ma Kaubamaja töötajate poolt tajusin, tõstis mu enesetunnet suuresti. 

Enesetunnet tõsta on olnud mul see aasta väga oluline. Sellest ka see, et ma lõpuks psühholoogi poole pöördusin. Lõpuks ta ikkagi aitas mind. Ütles õigeid asju. Juhatas mind, poolpimedat ärevat küülikut, suuremast miiniväljast tasasele maale. Mul oli vaja lohutust, mul oli vaja julgustust, mul oli vaja takkakiitmist ja seda, et keegi ütleks, et see emotsionaalne enesevigastamine, mida sa endale teed, on kole küll ja arusaadav, miks see on sulle piinlik, aga see on mingil hetkel elus olnud traumaga toimetuleku mehhanism. Sa oled selle endale loonud, sest see kaitses sind. Nüüd see enam ei teeni sind ja sul on võimalik sellest lahti lasta ning leida uued mehhanismid. 

Sellepärast ma tunnen praegu rohkem kui varem, et on väga oluline see, keda sa oma ellu lubad. Jah, üks asi on see, et areng peab toimuma ja selleks, et jõuda järgmisele tasandile elus, on vaja, et keegi sulle väljakutseid esitab. Aga sa saad ise otsustada, milliseid väljakutseid sa vajad ja sa ei pea kõigega korraga tegelema. Öeldakse ka, et misery loves company. See tähendab, et kui sul on juba niigi halb, siis sa kipud end ümbritsema inimestega, kellel on samuti halb. Ainult, et kuna ma aktiivselt soovin oma elu muuta, siis ma pean muutma ka seltskonda, kes mu ümber on. 

Kevadel tegin ühe tiktoki, mis sisuliselt ütles, et hakka aktiivselt elama elu, mida sa elada tahad ja sinu energia muudab asjaolusid. Ratsionaalne ja praktiline inimene ütleks, et ei, sa peab esiteks looma tingimused ja alles siis sa saad selles elada, mitte vastupidi. Ma ei vaidle vastu. Aga ma teen ikkagi täpselt seda, mida ma teha tahan. Olen alati teinud. Praegu tahan ma elada elu nii nagu ma juba oleksin heal järjel ja austusväärne ning armastatud inimene. Asjaolud ei kinnita seda. Eelmine versioon minust, see kes jäi aastasse 2022, väriseks õudusest ja ütleks, et hulluks läinud, mis maniakaalne tarbimine ja enda sõna maksma panemine siin toimub! Esiteks loo endale kapital, maksa ära oma liisingud ja laenud, saavuta midagi, loo midagi, muuda midagi, ja alles siis nopi vilju. Pragmaatiline inimene nii teekski. Ainult et ainult hullud geeniused on need, kes tegelikult maailma muudavad, mitte hallid hiirekesed, kes mööda nööri käivad ja reegleid näpuga jälgivad. 

Kadunud Poeg käis laupäeval külas. Tuli sisuliselt otse juuksurist. Astus uksest sisse ja jäi ootama minu reaktsiooni. Mul oli lihtsalt hea meel teda näha. Tema lootis, et ma šokeerun. Ta nimelt lasi endale selle jubeda 80ndatel populaarse mohawk soengu lõigata. Ta oli väga pettunud, kui ma ütlesin, et kena on. Ma ei saa siin nüüd puhta südametunnistusega väita, et ta ainult sellepärast taolise soengu valis, et mind šokeerida, aga ma julgen pakkuda, et ta otsuses mängis see siiski mingit rolli. Ta on sünnist saadik selline olnud, kelle eesmärk on inimesi šokeerida lihtsalt isiklikuks meelelahutuseks. Ta on mind 20 aastat treeninud. Ma enam ei šokeeru kergesti. Heldin küll kergesti.

Poeg muidu töötab Viru Keskuse toidutänaval. Minge vaadake ise ta lahe soeng üle. Öelge, et te olete tema ema blogi lugeja ja ta teeb teile hinnaalet ka. 

Te olete nii tublid, et seda seoseta jauramist nii pikalt lugenud juba olete, aga mul on mõtteid, mis tahavad ilmavalgust näha. Nii nagu kaardimoorid teile ütleks - võtke, mis kõnetab ja ülejäänu jätke tähelepanuta.

Mäletate ehk, kui ma kirjutasin sõpradest, kes teid vihkavad? Või õigemini mind. Minu sõbrad, kes mind vihkavad. Nimelt juhtusin ma nägema ühe tüdruku analüüsi "Seks ja linna" karakteritest ja nende suhte dünaamikatest. Ning see oli minu jaoks selline mind = blown kogemus. Nii nagu teie, nii olen minagi kuulnud seda ütlust, et teisi inimesi kritiseerivad need, kes on südames kadedad. Vahel on see kadedus nii osavalt maskeeritud, et sa ei saa arugi, et inimene on kade. Noh, näiteks kui su sõber ütleb, et see mees tahab sind ainult seksiks ära kasutada ja ta tegelikult ei hooli sinust. Onju. Siis esimese hooga jääb mulje, et sõber hoolib minust ja ta ei taha, et ma suhtes haiget saaks ning hoiatab mind, et ma ei kiinduks inimesesse, kes ei pruugi samaga vastata. Ainult et, kui ma näiteks oma elus mõtlen neile inimestele, kes mind on niimoodi "kaitsnud", siis kuigi sõbralikult see asi lõpuks välja ei kukkunud. Ma ei tea kuidas teistel inimestel on, aga kuna minus elab sügavale juurdunud väärtusetusetunne ja arvamus, et ma pole armastust väärt, siis sellise sõbra ütlus tabab otse sinna tasandile, mis kinnitab seda arvamust. Mina siiralt ei tea, kuidas sellise asja kinnitamine peaks mind aitama. 

Elus on erinevaid perioode. On aegu, kus on vaja karmi armastust. Ma olen jõudnud faasi, kus on seda ei taha. Ma vajan pehmet lähenemist, mõistmist ja kaastunnet. Hukkamõistmise ja endas kahtlemisega saan ma niigi suurepäraselt hakkama, ilma teiste abita. 

Oktoobris olen täiesti teadlikult otsustanud oma ellu lubada ainult positiivseid mõtteid, kogemusi, emotsioone. Jah, olen jaanalind, kes paneb pea lehehunnikuse ja ei kavatse ebameeldivustega tegeleda.