Esmasündinu koristas kappe ja leidis mingi vana rendilepingu, küsis, et kas mul on seda vaja. Ei olnud vaja. Ütleb, et selle peaks hävitama enne prügikasti viskamist, sest sellel on minu telefoninumber. Ma saan aru, ta töötab riigiasutuses tundlike isikuandmetega ja ilmselt raiutakse talle turvalisust hommikust õhtuni pähe, aga mul on nagunii avalik number, mis see muudab, kui keegi prügikonteinerist selle leiab? Noh, teatab poeg, tema kuulis ühe kliendi käest Elisas töötades, kuidas eks peika oli ühe neiu telefoninumbri pornosaidile üles laadinud ja neiu pidi selle numbri vahetama, kuna elada ei saanud.
Mul on vist hästi läinud, ma mõtlen. Kas pole ma ise piisavalt hull või pole kedagi suutnud hulluks ajada, aga ei oska ma ühegi eksi käest sellist kättemaksu isegi karta mitte. Olgu öeldud, et ma olen kallimatele saatnud igasugust kompromiteerivat materjali ja kui keegi vähegi tahaks, siis annaks sellega mu elu keeruliseks muuta küll.
Lisaks olen ma aru saanud, et kui mina naisena kustutan kõik kallima pildid ära pärast suhte lõppu, siis mehed ei kiirusta sellega. Nii et jah, kui mõni eks tahaks minu pildid või telefoninumbri erootikaportaali laadida, siis kõik võimalused selleks olen ma ise rõõmsalt oma meestele loonud.
Vahel loed küll teiste inimeste lugusid ja mõtled, et kust sa ometi leidsid selle inimese, kes sulle nii teeb, või mis teil juhtus, et ta tunneb sellist viha su vastu? Ja nagu, Universum, kui sa siin praegu loed seda postitust ja mõtled, et see on mul manifesteerimissoov, et elu ikka põnev oleks ja blogimaterjali jaguks, siis ei, tänan, sellest kogemusest ma loobun. Pigem tunnen ennast natuke tähtsana, et ma nii kenasti olen mehi osanud valida ja viisakalt lahku minna, et ühtegi mädanevat okast pole kellegi hinge jäänud.
Ise ma ka ei kipu kätte maksma, kuigi see mõte, et võiks auto ära kraapida või ütleks midagi mürgist, on korra ikka peast läbi jooksnud. Ma arvan, et see on üsna normaalne reaktsioon, kui endal on valus, siis tahad ju teisele ka haiget teha. Aga tavaliselt see mõte läheb mööda enne kui tegudeni jõuab. Pealegi, minust ilma jäämine on juba piisav karistus, ma ei pea midagi muud tegemagi. Seda küll tunnistan, et kui hiljem kuulen, kuidas elu neid kohelnud on, siis on natuke kahjurõõm küll, ja see rõõm on seda puhtam, kui ma tean, et ma ei pidanud lillegi liigutama, vaid karma isiklikult võttis asja ette. Samas, ka selliseid ekse on elus ainult kaks olnud, kelle puhul on seda torget tunda, teistele soovin enamasti vaid head.
Kommentaarid
Postita kommentaar