Kõverpeegel

Mul on nüüd paar päeva olnud aega, et rahulikult mõelda. Mõelda selle väikse tormi üle blogitiigis. Igasuguseid mõtteid mõtlesin.

Alustuseks mõtlesin, et oli mul vaja õli tulle valada. Aga see on väga tüüpiline mina. Ma ei salli konflikte ja polnud isegi minu konflikt, mida ma mõnuga suuremaks puhusin, kui tingimata vaja. Kahju oli ka natuke. Selles mõttes, et ma tean, mis tunne see on, kui sulle kambakat tehakse ja see pole eriti lahe tunne. Samas, kas ma olin selle tookord ära teeninud? Täna ma ütlen, et see tõmbas mu normiks küll. Ehk et vahel on selline reality check päris hea. Kuigi valus. Aga noh, arsti juures tehakse ka vahel haiget, et pärast oleks parem. Sõltub vaatenurgast.

Rohkem mõtlesin ma sellele, kuidas inimene ennast tajub versus sellega, kuidas tajuvad teda teised. See on vist üks mu lemmikteemasid, ei möödu kuudki, kui ma sellest jälle ei jahvataks. 😀

Ma tunnistan üles, et mul on osade blogijate suhtes välja kujunenud teatud hirm. Kui ma näen, et konkreetne isik on kommentaari jätnud, siis ma pean ennast hetke või paar koguma, enne kui ma julgen kommentaari lugema hakata. Tõsi, alati ei ole põhjust olnud, aga põhjust on olnud varem piisavalt, et mu esimene emotsioon on paanika. Samas, et kõik ikka tasakaalus oleks, on mitu blogijat, kelle kommentaare lugema asudes teen endale tassi kohvi ja nurrun mõnust, sest ma tean, et saan sealt virtuaalse pai. On ka selliseid blogijaid, kelle puhul tunnen, et ma pean mitu korda kommentaari lugema, kuna sellest on palju õppida ja ma ei pruugi esimese korraga kõike hoomata. Ja siis on loomulikult ka selliseid kommentaare, mille puhul ma 95% kordadest mõtlen, et miks ta selle kommentaari jättis. Kas ta ei lugenud mu postitust? Kas ta ei saanud sellest aru? Mis väärtust see kommentaar postitusele lisas? Või oli see lihtsalt jäetud, et ennast näidata ja endale tähelepanu tõmmata?

Ma võin praegu mürki võtta, et 80% lugejaist lahterdas ennast mingisse kategooriasse ja pakun, et 60% nendest lahterdas ennast valesti. Sest enesekriitikaga on meil kõigil nii nagu on. Seetõttu palun teil mitte armuda sellesse, mis ma kirjutasin (kuigi ma tean, et see on keeruline, ma oskan ju nii ilusti sõnu seada 😘) ja mitte tegeleda enesediagnoosiga. Ka ei kritiseeri ma kedagi. Minu kommentaarium on põhjusega avatud kõigile ja kõik on teretulnud kaasa rääkima. Ma armastan seda, kui kommentaare jäetakse. Ma ise olen nii kehv kommenteerija, kuna mu enesetsensuur on pärit sügavast nõukaajast, kuigi ma seal isegi elanud pole, aga tsensuur on veres. Mul on alati kolm küsimust, mida ma esitan enne kui kirjutama hakkan: 1) kas mu kommentaar on teretulnud? 2) kas see pakub lisaväärtust näiteks vaatenurga poolest (kui keegi on minu mõtte juba ära toonud, siis ma ei hakka targutama)? 3) kas see on lahke? Kui kasvõi ühele küsimusele vastan "ei", siis ma ei ütle midagi. Oma blogis ma neid reegleid alati ei jälgi, või siis on seal natuke teised reeglid. Isiklikus blogis ma küsin: 1) kas ma olen sellele kommentaarile postituses juba vastanud? 2) kas mu vastus maandab või ärritab? Kas ma tahan tegeleda vigade parandusega? 3) kas mu vaikus maandab või ärritab? Kui ma olen vait, kas see saadab sõnumi, et ma olen pahane? Kas ma tahan, et ta arvaks, et ma olen pahane? 4) kas mu vastus laiendab diskussiooni? Kas ma tahan, et diskussioon laieneks?

Minu toxic trade on see, et kui ma ise olen otsustanud kommentaaridele mitte reageerida, siis näha kuidas kommentaarium oma elu elab ja kuidas säutsud lendavad on puhuti ääretult meelelahutuslik. Kuna ma kommentaare ka pidevalt ei jälgi, siis vahel on paar päeva hiljem blogisabas kommentaare lugedes ultra rahuldustpakkuv näha, kuidas minu selja taga on sõdu maha peetud ja mina magasin õndsa und. Vaadake, sellepärast ma usungi, et Universum tegutseb minu poolt ja minu kasuks. Kuni mina pahaaimamatult oma elu elan, tegutsevad minu kaitseinglid minu parimaid huve silmas pidades.

Tagasi tulles enda tajumise juurde. Reegel kipub olema, et inimesed, kes endast hästi arvavad, kujutavad ette, et teised neist ka hästi arvavad. Inimesed, kes on harjunud olema enda osas kriitilised, arvavad, et teised inimesed on nende suhtes kriitilised. Selles osas olen ma üht sugu salaja kadestanud. Sõltumata faktidest ja asjaoludest, on enamus nende esindajatest veendunud oma suurepärasuses. Tahaks ka.