Oli aeg, kus ma suurest igavusest muudkui Tinderi alla laadisin, et oleks ikka millest blogis kirjutada. Nüüd tundub, et olen leidnud alternatiivi tutvumisrakendusele ja leian blogimaterjali hoopis Lidl'i kauplustest. Olgu märgitud, et ma neid lugusid ise kirja pannes tunnen sama, et ma olengi see tülinorijast pensionäride hirm, kes käib ja muudkui karendab. Nii et ma ei tea, Tinderisse ma sellepärast enam ei kipugi, et mulle ei meeldinud see versioon minust, kes seal välja ilmus, ehk ma peaks Lidl'i ka maha jätma.
Igatahes, laupäeval oli see ilus hommik, kus ma otsustasin poodi minna. Polnudki juba mitu nädalat Lidl'isse saanud ja arvasin, et hommikul enne kümmet peaks mõnusalt rahulik seal olema. Oli küll. Rahulikult kruiisides ladusin aga muudkui head ja paremat kärusse ning purjetasin kassa juurde. Mingit järjekorda polnud, rahulikult panin oma asjad lindile ja varsti tuli ka kassapidaja mu kaupu piiksutama. Nänni oli mul jälle omajagu, ma ei tea mis seal on, aga iga kord tuleb meeletu kogus kokku. See tähendas seda, et kuni ma lõpuks kassa taha otsa jõudsin ja oma oste hakkasin pakkima, siis kassir pidi ootama, et ma asjad eest korjaks ja pidas piiksutamises pausi. Suurem osa asju oli mul juba kenasti kottides ja kärus, kui järgmine ostja oma kaupadega kohale jõudis. Proua hõikas mulle, et maksa ära. Vastasin, et ma pakin oma asjad kotti ja siis maksan.
"Ei, aga kui sa maksad, siis ma saan juba oma asjad siit vaikselt eest ära panna."
"Ma ei taha, et teie asjad minu asjade peale lastakse."
"Aga mina ei taha oodata."
"Noh, siis me mõlemad ei taha asju", vastasin ja jätkasin pakkimist. Pakkisin oma viimased asjad ära ja tahtsin maksma hakata. Daamike aga seisis kassa ees. Küsisin, et kas ma võin maksta. "Aga kes sind keelab!"
"Te seisate mul ees."
"Sa mahud küll maksma."
Ausalt öeldes, sel hetkel häiris mind see, et ta mind nii jultunult sinatas, rohkem kui miski muu. Ta polnud minust nüüd nii palju vanem ka, et ta mind nagu üleannetut plikatirtsu korrale oleks pidanud kutsuma. Pole minu süü, et Lidl'is on kassalindid hügieenilise huulepulga mõõtu ja mul on korduvalt juhtunud, et kassapidaja ei hooli üldse sellest, et klientide kaubad segi lähevad. Ma ei usu, et ma mingit kauplemise reeglit rikkusin sellega, et asjad eest võtsin, enne kui maksma läksin. Ja ei ole ma ka ülemäära aeglane pakkija, et minu tõttu nüüd eriliselt kaua ootama peab.
"Proua," ütlesin lõpuks, "võtke ennast kokku! Hommikul vara juba nii kuri." Sest no tegelikult ka. Asja sa elad inimesel enne kümmet juba seljas ja elama õpetad.
Kommentaarid
Postita kommentaar