Ma ei mäleta millal see oli, aga ühes aastalõpu postituses olen ma kirjutanud, et aasta oleks paremaks teinud robottolmuimeja olemasolu. See on olnud mu salaunistus umbes sellest ajast, kui nad müügile tulid. Mul oli kogu aeg kuklas see mõte, et ma tahan. Eriti pärast Mitsi liitumist meie perega. Ikkagi need karvad ja liiv, mida mööda elamist ringi veetakse. Jah, absoluutselt selline asi, mida ma TAHAN, mitte asi, mida mul on VAJA.
Umbes kuu aega tagasi helistati mulle Schboti esindusest ja pakuti toote tutvustust, rõhutati mitu korda, et see on vaid selleks, et saada tagasisidet, et toodet paremaks muuta. Ostmisest polnud juttugi. Mitte, et ma nii naiivne oleks, ega poleks teadnud, et nad püüavad seda mulle pähe määrida. Aga nagu öeldud, mul oli nagunii juba varem plaanis endale see mänguasi sebida.
Kaks korda vedasid nad mind ninapidi. Oli kokkulepitud aeg, millal tulevad, aga esimene kord jäi esindaja haigeks (ma ise arvan, et ta ei viitsinud lihtsalt laupäeval tööd teha) ja teisel korral läks tal auto katki. Siis ütlesin neile, et teate, teie tahtsite tulla, mul pole seda vaja ja las parem jääb siis, kui tundub, et te kuidagi ei saa. Aga siis nad helistasid mull uuesti ja kuna ma olin nagunii kodus puhkamas, siis ütlesin, et fain, tulge siis ja näidake ette.
Tuli tüdruk, hästi soe ja sõbralik, kukkus kohe mind kiitma, et mul nii ilus kodu ja palju raamatuid ja lapsed hästi kasvatatud. Nagu, arvate et ma selle kiidulaulu peale ei anna inimesele pool oma kuupalka ära või? Muidugi annan. Ja tänan ka veel pealekauba, et ta oli nõus mu raha vastu võtma.
Natuke ma siiski üllatasin ennast. Et ma nii mõjutatav olen. Kuigi ma tahtsin, siis mul polnud plaanis veel seda osta. Ja kuigi ma tahtsin, siis ei olnud mul plaanis tema eest nii palju maksta. Aga nüüd on ta siis olemas ja saan ta nimekirjast maha tõmmata.
Kommentaarid
Postita kommentaar