Karin kirjutas oma isast. Ja ma mõtlesin, et nii lihtne on langeda selle lõksu, et kõik elus on halb. Ma ei taha siin hakata üldistama, mis põhjustel nii läheb, sest kujutan ette, et põhjuseid on rohkem, kui ma suudan välja mõelda ja välja öelda. Näiteks oli mul kunagi üks sõbranna, kes ainult kõike halba enda ümber nägi. Noor inimene, minust noorem see tähendab. Aga kõik oli kogu aeg must ja kole. Samas, mõtlesin ma, tal on tervis halb. Mina ei kujuta seda ette, milline võib olla kogu inimese elu, kes ei tea, mis tunne on elada ilma valuta. Ma siin paar nädalat tagasi magasin kuidagi kehvasti ja nädal aega oli kael kange, häiris ikka korralikult. No ja kujuta siis ette, et sul on kolmkümmend aastat kael kange, võibolla ma ka vinguks ja vigiseks.
Aga kui me jätaks ekstreemsused vahele ja räägiks lihtsalt, siis ikkagi on see, kuidas sa mõtled doominoefektiga harjumus. Negatiivsed mõtted sünnitavad teisi samasuguseid ja positiivsus nakkab ka. Mul on teadlikult olnud harjumuseks igal õhtul üles kirjutada asjad, mille eest ma tänulik olen. Vahel jään ma enne magama, kui kõik asjad üles suudan märkida. Teine kord tuleb rohkem ajusid ragistada. Aga igal juhul on see harjutus hea, sest uinuda on heade mõtetega kergem ja unigi on magusam.
Ma ei tea nüüd kuidas teil, aga mulle vahel tundub, et mind rõõmustavad eriti just väiksed asjad elus. Sellised tibatillukesed, et kui sa neile ise tähelepanu ei pööraks, siis need jääkski märkamata ja kui sa neist räägid, siis tundub isegi natuke tobe, sest asja sa seletad sellist väikest asja. Suurte kordaminekutega ma ei tajugi õnne nii tugevalt. Siis olen nagu kohkunud ja oimetu ning alles millalgi tulevikus tagasi mõeldes saan aru, et jaa, see oli tegelikult üks vinge asi küll, mis tookord juhtus.
Näiteks on mind juba kolm nädalat järjest hullupööra rõõmustanud see, et Rimi äpp mulle kummikomme poolteisteurot soodsamalt pakub.
Või siis eile trennis rõõmustasin, kui mu lemmiksilmarõõm (dziizas, mul on neid vist liiga palju, kui ma pean neid juba eraldi kategooriatesse lahterdama) tuli ja mulle nina all lehvitas, sest ma istusin oma masina peal nina telefonis ja ei märganud teda eemalt. See väike asjaolu rõõmustas mind veel õhtulgi voodisse heites ning isegi hommikul ärgates.
Veel rõõmustasin, kui kuulsin poegi köögis üksteist aasimas ja vanem ütles nooremale, et sa oled meil nagunii lapsendatud, ära esine siin midagi. Ja see oli nii kohutavalt tobedalt naljakas minu meelest. Nagu, ma saan aru, et ilmselt mingis teises kontekstis või teistsuguste peresuhete ja dünaamikate taustal see mõjuks õõvastava ja julmana, aga meie peres ongi selline veidi mustem huumor väga au sees ja ega siis noorem ka vastust võlgu jäänud ja mina teises toas heldisin täiega, et mul on nii ägedad ja üldsegi mitte suu peale kukkunud võsukesed.
Üks päev rõõmustasin ma ühe ülekande peale. Raha on nagunii tore saada, sest ma olen kuidagi avastanud (ja te vaielge julgelt vastu, kui soovite), et raha annab mingi teatud väärikustunde, mida mujalt ei saa. Võibolla ma tunnen seda nii, sest elu aeg on raha kuidagi vähe olnud ja nüüd, kus seda on natuke rohkem kui vähe, siis tunne, mis sellega kaasneb on päris mõnus. Aga raha polnud oluline, vaid ülekande sisu - "autoritasu". Minu kõige esimene. No mille üle mitte rõõmustada?
Üks päev käisin poes ja kuigi mul plaani polnud, siis oli tunne, et tahaks vaadata, kas mulle oleks teksaseid. Kapis on mitu paari, aga osad on juba üle kümne aasta vanad ja näevad välja ka vastavalt. Ütlesin tüdrukule oma mõõdud, nad alati tahavad mulle suuremat numbrit pakkuda, ma ei teagi miks, aga jäin endale kindlaks, et proovime esialgu seda, mida ma tean ja kui ei istu ilusti, siis proovime number suuremat. Leidsin kaks paari, mis mulle väga meeldisid. Hind oli selline, et ühe paari raatsisin osta, aga mõtlesin, et proovin oma õnne ja ehk on võimalik natuke veel allahindlust teha ja siis ma võtaks kohe mõlemad, sest teksaseid osta on paras seks. Proovisin sealgi ju kokku kuute paari. Vedaski mul, neil oli just kampaania alanud ja polnud jõudnud hindasid veel toodetel muuta, aga süsteemis olid juba uued ja väiksemad numbrid. Saingi mõlemad. "Autoritasu" kattis ilusti selle ostu.
Raamatupidaja kutsus mind võluriks üks päev. See ka sajaga rõõmustas.
Ja mind teeb nii meeletult õnnelikuks see, kui blogilugejad kommentaare ja tagasisidet jätavad. Süda tahab kohe lõhki minna.
Ööuni on mul viimastel kuudel olnud imeline. Midagi muud pole muutunud, ainult see, et ma magneesiumi võtan. Tunnen tohutut kergust hinges ja tasakaalu. Nii väike asi, aga nii olulise tähtsusega.
Joogatreener leidis armastuse, rõõmustan tema üle ja temaga koos. Inimene särab, ilus on vaadata.
See, et nii mitmed blogijad iga päev blogivad rõõmustab.
Kui tellitud postipakk saabub oodatust varem.
Kui kass magab rõõmsalt tühjas postipakikarbis, ise igast otsast sealt välja ja üle voolamas.
Kui leiad Spotifyst uue vinge loo, mida kuulata.
Sellised väikesed asjad.
Aga mille üle sina viimati rõõmustasid?
Kommentaarid
Postita kommentaar