CSI

Maindisin mina kolmapäeval rahumeeli iseenda bisnesit, kui helistati mulle tundmatult numbrilt ja küsiti, et kas mina haldan kaameraid aadressil Kuusk 1 Oks 2. No ikka, jaa. Väga kena, tema nimelt helistab mulle politseist ja tal oleks kohe väga vaja nende kaamerate salvestisi näha. Ahah, juba teine kord see nädal võetakse minuga politseist ühendust. Esmaspäeval nimelt ootas mind postkastis teave, et minu vastu on alustatud juurdlust seoses lapsporno omamisega. Nagu, ma teadsin küll, et ei ole hea mõte kõiki neid noore peika saadetud siivutuid pilte tööarvutis säilitada, aga mis sa teed vanas eas, ikka hoiad ju ilusatest mälestustest kinni, kes teab, kas uusi peale enam tulebki. 

Vastasin, et kui on soov salvestisi näha, siis paluks sellekohane teade saata ja eks me siis vaatame edasi.  Aga ei, tema on kohe seal ja tema tahab kohe nüüd näha. 

Tuli mees joostes kohale. Ei vormi ega midagi. Tugev aktsent ja veel tugevam tubakahais küljes. Näitas oma ametitõendit, küsimata, aga no mina ei tea ju kas see õige on, mina ei tee neil vahet. Põlve otsas joonistatud ei tundunud, märk ja number olid ka kõik tõendi juures nagu päris. 

Hakkasime siis serveriruumi minema, kus meil salvestised salves ja ütlen, et tead mees, ei lõhna see asi õigesti. Meil on siin varem ka käidud uurimas ühte ja teist ning see kord on tavaliselt ikka tiba teine olnud, mitte nii, et sa lumisena tänavalt astud sisse, näitad mulle mingit juhiluba ja riigivappi ning mina värisedes avan sulle kõiksugused salalaekad. 

Küsib siis mult, et kuidas varem on old. Ütsin, et varem olen kirja saanud enne kui vend kohale ilmub. No davai, ütle aadress, ma saadan sulle kirja. Saatis kirja. Vähemalt see kiri oli lõpuga @politsei.ee, mitte nagu see esmaspäevane ocelot.73@atlas.cz. Vabandasin, et palun saa minust ka aru, ma saan siin kogu aeg "politseist" teavitusi igasuguste rikkumiste kohta, mida ma rikkunud pole, kuidas ma tean, et sa päris oled. "Arvad, et ma ei saa või," vastab. Eem... "Mis mõte mul oleks sellist asja teha, mis kasu mul sellest salvestisest," uurib. No jumal seda teab, minu fantaasia on piiratud, sellepärast ma ju blogingi, mitte ei kirjuta ilukirjandust... või oota. 

Püüdsin siis veel natuke infot välja pinnida, et mida ta täpselt näha soovib ja miks ta teisi teidpidi seda infot ei hangi. Vend mingi umbes irvitab mu üle, et sa arvad, et pätid niisama lihtsalt oma andmeid jagavad vä? No ausalt, ei saa mingid intelligentsed rahvusvahelised kaabakad olla ju, kui nad Eestis tegutsevad, meil pole siin midagi, mida varastada või mille nimel revolutsiooni alustada. Ja pealegi, kui nad tegelt head oleks, kas nad siis ennast siin Kuuse all varjaks? Ilmselt põõnaks Hiltonis hoopis. 

Lõpuks ma mõtlesin, et teate, fakit, las vaatab oma filmi ära, ega see tõesti ilmselt kellelegi liiga tee. 

Vaatasime koos politseiga filmi.

Kell kolm ilmuski peategelane le Pätt ekraanile. Politseinik, või siis "politseinik", erutus väga, "Ei ole võimalik, ongi tema!" Ee... miks nii üllatunud, härra korrakaitsja, kas te mitte seda ei oodanud? Vaatasime natuke veel filme tollest ööst, aga korralikult kurikaela nägu ei näinud. Mida kauem me vaatasime, seda rohkem hakkas härra hoopis teiste tegelaste, iseäranis ühe pikajuukselise neiu vastu huvi tundma. Ja no siis hakkas mul küll kohe eriliselt kõhe. Istun seal tillukeses akendeta ruumis koos mingi 190*90 mürakaga, kes võiks mu ühe pehme randmeliigutusega oimetuks väänata. Ma võin siis ju loota küll sellele, et ma trennis oma reitega 140 kilo suudan ära suruda, aga kang on mu sõber, see vend siin... not so much. Igaks juhuks saatsin sõbrannadele sõnumi, et kus ja kellega ma olen, no juhul kui ma teadmata kadunuks jään või miskit.

Siis hakkas mu fantaasia tööle. 

Aga mis siis, kui politseinik on hoopis mingi vägivaldur ja tema elukaaslane tõmbas minema kodust ja peidab ennast siin ja mina nii sõbralikult nurrudes ulatasin talle kõik vajaliku info, et tütarlapsele ligi pääseda? 

Hakkasin nihelema ja vihjama, et teate, saite mis tahtsite, kui rohkem on vaja, siis paluks meili teel. Mul on muud ka teha, kui siin kino vaadata keset tööpäeva. 

Igatahes, vot selle pärast mulle tööl käia meeldibki. Kuidas ma muidu sellisid lugusid saaks, mida jagada?

*Pilt ei ole Peikast, see on netist laenatud.