Isadepäev

Hilinemisega. 

Kadunud Poeg astus isadepäeval läbi. Rääkisime isadest. Õieti rääkisime tema isast. Nagu need vestlused ikka, nii möödus seegi pead vangutades ja olukorra tobeduse üle muiates, no on inimesed. 

Ütlesin, et tead, isadepäevaks peaksid hoopis mulle õnne soovima, sest ma olen teile nii ema kui isa eest olnud. Mina õpetasin teid kruvikeerajat käsitsema, naistele uksi avama, jooma ja vanduma. Või mida need isad muidu õpetavad poegadele? Ega ma ei tea. 

Minu isa õpetas mind süüa tegema. Ja autot juhtima. Vandumise ja joomise õppisin mujalt. Ei mäletagi enam, kas oli see keegi isa, kes õpetas või kellegi poeg. 

Ühte isa olen elus tundnud, kes tõesti ongi selline isa nagu minu meelest üks isa olema peab. Kui ise poleks näinud ei usuks, et selliseid mehi olemas on. Isa, kellele lapsed saavad loota, kes neid õpetab, kes nendele jalrattasõitu õpetab, kes neid trenni viib, kes nendele kodu ostab, kes neile autosõitu õpetab, kes nende pisaraid pühib, kui keegi nende südame murrab, kes nendega mängib ja kes neid hoiab. Erakordne.

Isafiguure on elus olnud küll. Onu ja Toomas näiteks. Olid sellised tõsised suured mehemürakad, tegid kõvasti tööd ja viskasid nalja. Nende selja taga oli turvaline ja hea. Kartsin neid ka. Aga mitte nii nagu isa. Isa ma kartsin, sest isa oli mul ettearvamatu ja tujukas, kunagi ei teadnud, millal ta sulle lahtise käega äsab. Tema on põhjus, miks mul terve elu on olnud keeruline mehi austada. Ma usun jäägitult seda, et austus tuleb ära teenida, mitte välja peksta. Aga onu ja Tomi kartsin õigel moel. Kartsin neile pettumust valmistada, nende vastu oli aukartus. Onu arvamust võtsin alati rohkem südamesse, kui kellegi teise oma. Tom aga õpetas mulle armastust. Kui keegi üldse, siis tema armastas mind väga. Tema oli see, kes mind hellitas, kes mulle mu esimese käekella ja jalgratta kinkis. Tema hoolitses selle eest, et maal sügavkülmas mu jaoks jäätist oleks ja õpetas mind ka raamatuid armastama. Nii Toomas kui onu kaitsesid mind kurjade naiste eest. Vanaema eest, kes joogisena kippus halvasti ütlema ja kätega oma võimu demonstreerima. Toomas peitis mind vanaema eest ja onu viis mu nendel puhkudel vanaema juurest minema enda koju. 

Teisi mehi, kes mulle isa eest on olnud, on ka olnud. Igaüht neist meenutan soojusega. Isa ei ole alati see, kes su seemendas. Isa on midagi muud. 

Ega ma ei ütlegi, mees olla pole lihtne. Kõik need ootused ja nõudmised. Muutuv ühiskond. Iseenda rolli leidmine ja hoidmine. 

Pildil olen Toomase süles. Millalgi 42 aastat tagasi, ma pakun.