Millal ma ükskord täiskasvanuks saan

Kevadel öeldi mulle rehvitöökojast, et talverehvid on omadega nii läbi, et uut hooaega enam üle ei ela. Ausalt, ma imestasin, et nad niigi kaua mul vastu pidasid, sain kogu raha eest ja veel pealegi nendega sõidetud. Kevadel oli talv veel kaugel ja ega ma eriti uute rehvide peale ei mõelnud. Keldris oli ruumi mõnusalt rohkem kohe. Seda ma olin küll otsustanud, et naastrehve ma uuesti ei osta. Püüan ikkagi meie teid hoida nii palju kui minust sõltub. Tõesti suvel see pidev teetöö ajas närvi. 

Niisiis saabus oktoober ja tuli lumi ja meenus mullegi, et on vaja jälle see katsumuste rada ette võtta ning rehvide maailma sukelduda. Ma mäletan küll, mida mu vana boss tookord ütles, kui ma esimest korda Vollile kummikuid ostsin. Nimelt ütles ta: "Esiteks... leia endale mees ja lase tal autoga tegeleda." Viis aastat hiljem ja ma ikka veel pean ise rehve valima. Kuigi, kuigi, mul üks mees on, kes mu autoasjadega tegeleb, pärast seda kui olin oma rehvid ära ostnud ja temaga rääkisin, siis ta ütles, et oleks mulle paremad soodsamalt saanud. Noh, järgmine kord...

Igatahes. Vaatasin rehve ja vaatasin hindu ja ega ma ju ei tea tegelikult, mis asja ma üldse vaatama peaks. Mõõdud on kenasti rehvi peal kirjas, aga muus osas olen ma ikka täiesti juhm. Mis vahe on 40eurosel ja 140eurosel rehvil? 

Helistasin rehvitöökotta ja ütlesin kuidas on. Ei ma ei tea. Ise samal ajal teades suurepäraselt, kui loll ma kõlan ja kuidas ma ise ennast haavatavaks muudan. Klassikaline näide blondiinist, kes läheb töökotta rehvirõhku mõõtma. No mitte päris, aga samahästi võiks. Tüüp ütleski täpselt seda, mida oodata oli, et sa saad seda, mille eest maksad ja et kallim on parem. Mida ma ei usu. Võibolla kui ma veel verinoor olin, siis uskusin, aga täna enam mitte. Kui see tõde ei kehti kosmeetika puhul, siis ei kehti see ka rehvide kohta. Andsin vennale mõista, et mul pole rikast polti kodus, kes mu ripsmete ja küünte eest maksab, nii et pakkugu mingi mõistlik alternatiiv. Pakkus ja ma ei hakanud üle mõtlema. Järgmised rehvid lasen silmarõõmul valida.

Läksin maksma ja hinge täitis värin. Selline õõnes ja ebameeldiv tunne. Ma andsin just suure hunniku eurosid ära ja need eurod peaks mulle ja mu perele garanteerima ohutu talvesõidu maanteel ja linnas. Ja asi pole ju isegi selles. Asi pole rehvides. Asi on rahas. Alles eelmine nädal tellisin ma endale jälle ühe uue parfüümi, lihtsalt sellepärast, et keegi arvas, et on hea mõte mind kuhja rahaga omapäi jätta. Ma ei saa aru, kes otsustas, et ma olen üldse adekvaatne inimene, kes võib otsuseid langetada enda ja teiste eest? Ilma irooniata, mul on enamus päevadest selline tunne, et see kõik on mingi mäng. Raha tuleb, raha läheb. Juuksed saab värvida ja lõigata. Riideid saab osta ja vahetada. Inimesed tulevad su ellu ja lähevad. Täna on ilus ilm ja homme kole. Nagu aruvuti simulatsioon. Või siis nagu mõne tujuka jumala nukuteater. 

Ja siis samal ajal kuuled inimesi, kes planeerivad elu. Nagu planeerivad, saate aru, jah? Mitte lihtsalt ei mõtle, et ma homme kannan teksaseid ja pusa ja teen trennis seljapäeva ning õhtusöögiks söön kala. Vaid planeerivad, et ma viie aasta pärast olen oma ettevõtte juht ja ajan Aasias asja ja siis mul on kolmesaja ruutmeetrine kodu Viimsis ja ma sõidan Porschega ja mul on 2,5 last ning tiktokis kolmsadatuhat jälgijat. Mina samal ajal ei tea, milliseid rehve autole osta.