Ütle miks mul on tunne, et ma juba olen sellest kirjutanud? Aga noh, järelikult on vaja. Ja üldse ma peaks lõpetama selle vabandamise, et ma vana asja ikka ja jälle tõstatan, sest nagu, mida uut siin päikese all üldse on, mida juba nähtud, kuuldud, loetud poleks?
Eelmine nädal sain Nipernaadiga kokku. Viimasest korrast on juba poolteist aastat möödas ja kuigi ta aegajalt mulle endast märku annab, siis ega ma ju eriti ei tea, mis elu ta elab. Suvel ütles ta, et tal on keskeakriis peale langenud ja otsustanud nüüd oma lapsepõlve unistuse teoks teha. Lapsepõlves unistas ta prügiautojuhiks hakata. Olgu öeldud, et Nipernaadi on muidu edukas, tuntud ja tunnustatud juuraharidusega suhtekorraldaja. Lihtsalt, et te ei arvaks, et ta siiani on Soomes küproki paigaldanud. Ega seda minu meestemaitset ei tea ju. Mitte, et see ka iseenesest mingi häbiväärne tööots oleks. Teate mis, ma jään nüüd vait korraks.
Igatahes, nagu aru saate, siis küllalt suur hüpe ühest valdkonnast teise. Ta rääkiski, et praktikakohti on keeruline leida, sest kohe hakatakse uurima, et kas tal on nüüd plaanis oma prügiveoettevõte luua. Ausalt, ma ise mõtleks sama. Lisaks on ta siin vahepeal veel igasugu asju teinud ja korraldanud ning järgmise aasta plaanid on suursugused. No ja siis ta vaatab mulle sügavalt silma ja küsib, et aga räägi endast, millega sina tegeled.
Ja mul kiilus kokku. Ma ei tee mitte midagi. Nagu, selles mõttes, et ma elan oma vaikset pehmet elu. Natuke blogin, natuke teen tööd, natuke kekutan tiktokis ja see suht ongi kõik. Kulgen oma mugavustsoonis.
Korraga oli mul nii piinlik.
Kuidas ma olen selline, mõttetu, mitte midagi ei tee, mingeid järske karjääripöördeid, ei täida lapsepõlveunistusi, ei avasta maailma, ei loo pretsedente, ei jäta endast märki maha. Tema pettumus minus oli käegakatsutav. Minu pettumus endast tol hetkel - kirjeldamatu.
Aga siis nägin ma fotoalbumis üht pilti, mis on tehtud kakskümmend aastat tagasi. See pilt on võetud ühe mäe otsast, kuhu me mehe ja Esmasündinuga ühel laupäeval turnisime. Mägi asub Rootsi Lapimaal ja oli üsna kõrge, aga mitte ohtlik, ehk et ilma varustuse ja erilise ettevalmistuseta sai ilusti mõne tunniga ära ronitud. Sel pildil istusin ma piknikutekil ja andsin pojale rinda, too oli sel ajal umbes kolmekuune. Ja kuigi ma pildil naeratan ning kõik on kena, siis seda fotot vaadates meenub mulle ainult kõik kaadritagune ebamugavus. Meenub see, et ma ei tahtnud üldse sinna ronida väikse lapsega, sest rada seal polnud ja mäletan, et kõik need oksad ja poolpehkinud langenud puud tundusid ohtlikud ning maastik ise ka karm. Mäletan seda, et riided, mida ma tol ajal kandsin ei toetanud mu rasket piimatäis rinda ja kuna ma olin alles veel kusagil rasedusaegse ja enne rasedusaegse kaalu vahepeal, siis miski ei istunud hästi ega olnud mugav. Mäletan, et olime seal karupees väikse beebiga, ilma jooksva veeta, elektrita, ilma autota, ilma telefoniühenduseta kaks kuud. Toit oli ühekülgne, sest käisime poes kord nädalas ja kuna külmkappi ega sügavkülma polnud, siis toitusime põhiliselt konservidest ja kuivtoitudest. Meelelahutuseks olid raamatud, mis said paari päevaga loetud ja üleloetud. Suhelda polnud ka kellegi teisega peale üksteise. Igasugune kontakt välismaailmaga sisuliselt puudus. Ja ma saan aru, et see ehk ei tundugi üldse nii hull ja inimesed on ju sajandeid elanud sel viisil ning ilmselt hullemateski oludes, aga mina ütlen, et minu jaoks oli see kõik ääretult ebamugav, ebaturvaline ja ebameeldiv.
Ma olen elanud mugavustsoonist väljaspool. Kui mu elu kokku võtta, siis ilmselt olen väljaspool mugavustsooni rohkem elanud kui mugavustsoonis. Teinud füüsiliselt rasket tööd juba väikse lapsena, elanud kuid ja aastaid alatoidetuna, elanud aastaid ilma korralike riieteta, elanud aastaid sügavas vaesuses ja siis veel aastaid suhtelises vaesuses. Miks ma nüüd siis ei võiks natuke seda mugavustsooni siin nautida? Kas ma selle nimel polegi siis vaeva näinud ja tööd teinud?
Loomulikult on mul oma väiksed ambitsioonid ja unistused, mille nimel ma natuke ka tööd teen. See töö on vaikne ja rahulik, aga see edeneb, ilmselt mitte peadpööritava kiirusega, aga see edeneb. Ja ma naudin protsessi. Miks see muljet ei avalda?
Kommentaarid
Postita kommentaar