Tellimustöö

Seda postitust ma ei planeerinud kirjutada. Aga kuna mul on töö juures rahulik nädal ja ükski libapolitseinik pole minuga enam kino vaadata tahtnud, siis tulen sõbrannale vastu ja kirjutan viktoriiniõhtust, kus ma, olgu etteruttavalt öeldud, ühtegi eluarmastust ei kohanud, küll aga väljaveninud kampsunitega habetunud nohikuid. Ma tean, et ma kõlan karmilt, aga ma võin kihla vedada, et nemad vaatasid mind ka sellise pilguga, et mida see tibi siia ära kaotas. Kuigi ma too õhtu ka kampsunit kandsin. Nimelt. Ainult, et targemaks see kampsun mind millegipärast ei teinud. 

Selles mõttes, et ma võtsin seda asja algusest peale nii, et loodetavasti õpin midagi ja ehk tutvun mõne uue ja põneva inimesega. Mõlemad eesmärgid said täidetud, igati edukas õhtu. 

Esiteks oli koht megalahe. Raamatupood/kohvik, kus müüdi nii uusi kui kasutatud raamatuid. Järgmisel päeval hakkasin Kadunud Pojale ülistama ja tahtsin temaga kohale minna, aga tema juba teadis. Ainuke mu lastest, kes armastab raamatuid sama palju kui mina. Sellepärast tasubki sada last saada, sest igaüks neist võtab sinult üle midagi, mida sa armastad ja siis teil on see üks ühine salajane side. Kadunud Poeg loeb, Kärbes käib trennis, Krahv von Kolmas on sügav ja tundlik, Esmasündinu on anaalne puhtusefriik. Kui juba jutt pojale läks, siis kasutan võimalust ja jagan pilti temaga (tegelikult muidugi lisan selle pildi, et te saaks minu nooruslikku välimust kiita ja öelda, et näeme pojaga samavanused välja).

Aga viktoriin oli ka tore. Neljane rühm, üks ühine lüli, kes meid kokku pani ja kohe oli hea ning mõnus tunne, nagu oleks juba sada aastat tuttavad. Ei mingit ebamugavat vaikust või kohmetust. Õnneks need teised olid targad ka ja teadsid igasuguseid asju. Mina olin lihtsalt ilus. Või olgu, ühte asja ma teadsin. Teadsin, sest ma olin 30aastat sektis kus piiblit tuli kord aastas läbi lugeda. Ja ilus ma ka ei olnud. See selgus muidugi siis kui ma koju jõudsin ja peeglist ennast vaatasin. Nimelt oli mul ripsmetušš täiesti laiali ja ma nägin välja nagu mingi kummitus kusagilt odavast õudukast.

Õhtu lõppedes pressis üks poiss ennast mu auto peale, sest küsis, et ega keegi Mustamäele sõida ja no ma juhtumisi sõitsin. Terve tee kiitis poiss ennast, kuidas tal elus kõik unistused on täitunud ja ta on tähtis kirjastaja. Küsisin ega ta minu raamatut ei tahaks kirjastada? "Oot sa kirjutad või?" "Noh, natukene." "Oled midagi avaldanud ka?" "Olen küll..., aga mitte nii nagu sina mõtled. Ma blogin." "Oota, sa oled siis nagu mingi kuulsus või?" "Kas nüüd just seda...." 

Igatahes, ma olen täiega rahul, et mind kutsuti ja ma läksin. Viimaseks me tiim ei jäänud, täitsa kenasti keskele jäime. Nagu ma ütlesin, teised olid targad. 

Mis mind eriti üllatas oli see, et ma seal koguni kahte tuttavat nägin. Või noh, mis tuttavad nad ikka on, aga üks vend töötas kunagi mänguasjapoes, kui mina töötasin toidupoes ja siis me natuke vist mingeid viisakusavaldusi vahetasime. Ja kõrvallauas istus üks blogilugeja - tervitused Vanillale! Võibolla oli seal keegi veel, keda ma ei märganud. Kui ma tuimalt sust üle astusin, siis mitte meelega, küllap järgmine kord olen tähelepanelikum. Olin lihtsalt kogu selle paiga aurast nii lummatud, et ei jäänud mahti ringi vahtida.