Kui ma siin alles hiljuti oma unistuste tööst kirjutasin, hakkasin mõtlema, et mida ma veel noorena unistasin. Ma mäletan seda, et mul oli hästi selge visioon oma elust siis kui ma olin nii umbes 16-17. Ma kujutasin ette, et ma elan üksi neljatoalises korteris ja sõidan Toyota maasturiga. Kõik mööbel ja sisustus oli hele ja valge. Koduloomi mul ei olnud ja partnerit ka. Aga ma kujutasin ette, et ma olen heal järjel, näen suurepärane välja ja olen edukas. Kuna ma tol ajal olin üdini veendunud, et ma suren 31aastaselt, siis sellepärast minu kujuteldavas tulevikus meest ja lapsi polnud.
Seda oma unistust ma jagasin nädalavahetusel ka Kärbsega. Küsisin esiteks talt, et kelleks ta saada tahab, kui ta täiskasvanuks saab ja kui ta selle peale ainult õlgu kehitas, siis jutustasingi talle, kuidas ma ise temavanuses oma elu ette kujutasin.
Ta muigas sarkastiliselt ja tõdes, et noh, päris nii ei läinud, ega ju.
Ja teate, ei läinud jah, aga osad asjad ikkagi on läinud.
Näiteks kujutasin ma ju ette, et üks neljast toast on kodune jõusaal, kus ma siis innukalt treenin. Ja kuigi mul kodus täna jõusaali pole, siis spordiklubi on kiviga visata ja treenin üsna järjepidevalt. Naljakas on siinjuures see, et tol ajal, kui ma kujutasin ette, et ma hirmsasti trenni vihun, ei olnud ma reaalsuses üldse sportlik. Jah, ma kehalisetundidest ei viilinud, aga trennis ma ei käinud ja ma ei mäleta, et see mind tol ajal ka väga huvitanud oleks. Aga vaadake, mis kakskümmend aastat hiljem ikkagi täide läks.
Minu unistustes oli olulisel kohal üks konkreetne mööblitükk. Ma nimelt unistasin, et minust saab kuulus kirjanik ja selleks oli mul peas loodud koht, kus ma oma kirjanikutööd teen. See kirjutuslaud on mul täna reaalselt olemas. Kuigi ma selle taga küll oma meistriteosi ei kirjuta, aga fakt, et see laud on reaalne, on ikkagi minu meelest päris hea.
Ja nagu ma oma tööpostituses ka juba mainisin, siis kuigi ma sellega ennast ära ei elata, siis ma saan kirjutada. Iga päev. Ja mitte ainult kirjutada, vaid mul on ka reaalne lugejaskond. Musid ja kallid siin teile kõigile!
Sellega on muidugi halvasti, et ma noorena üksi elamisest fantaseerisin. Ma tean küll, miks ma seda tegin. Me nimelt elasime tol ajal nagu silgud pütis. Kahetoalises 45ruuduses korteris kuuekesti, mingit oma ruumi või nurka ei olnud. Koolitöid tegin köögis söögilaua taga, siis kui väiksemad lapsed juba magasid. Oma kosmeetikat ja isiklikke asju hoidsin ka köögis lae all ühes väikses kapis, sest paar korda oli juhtunud, et noorem vend mu asjad kätte sai ja need ära rikkus. Nii ma siis unistasingi sellest, et kui ma kord suur ja iseseisev olen, siis mul on ruumi oma asjadele ja ma ei pea midagi peitma ja kartma, et need lõhutakse. See seletab ka seda, miks ma täna täiskasvanuna kodus olemist armastan. Noorena ma tegin kõik endast sõltuva, et kodus võimalikult vähe aega veeta. Seal olid kohustused koristada, süüa teha ja nooremaid lapsi talitada. See seletab omakorda ka seda, miks ma lastesaamisest ei unistanud. Mul juba olid lapsed, keda kasvatada ja kelle eest hoolitseda.
Pojal oli muidugi õigus, et päris nii ei läinud nagu ma unistasin. Aga osade asjade üle on mul hea meel, et nii ei läinud (kes see ikka Toyota maasturiga sõita tahaks?) ja mõned asjad on hoopis ägedamalt välja kukkunud, kui ma ise lootsin.
Nüüd ma siis unistan teistest asjadest. Lihvin oma unistusi ja vaatan, mis juhtub järgmiste kümnendite jooksul.
Aga millest teie unistate? Ja kas lapsepõlve unistused on täitunud ning kas selle üle on hea meel või pigem mitte?
Kommentaarid
Postita kommentaar