See juhtus aastal 2021. See aasta algas mul kohtinguga kiirabi autos. Olin paar päeva varem Tinderis klappinud ühe nunnu vurruga ja kuna ta muuhulgas töötas parameedikuna, siis nii oligi meie kõige essa kohtumine tal töö juures väljakutset oodates. Edasi läks aasta nii, et ma olin kogu aeg haige. Tol ajal muidugi oli koroona ka moes ja ma tubli kodanikuna lasin ennast vaktsineerida ning kannatasin nende tagajärgede all. Sel aastal ma õppisin, et kuidas sa aasta esimese päeva vastu võtad, nii su aasta kujuneb. Lisaks sellele, et ma haige olin, sain ma valelikelt keskealistelt abielumeestelt ka hingetraumad.
Aasta 2022 algas mul jõusaalis, kus ma häbitult noore kutiga flirtisin, tiktoki filmisin ja sõbrannaga tülitsesin. Nii see aasta mul kulges ka. Ikka ja jälle oli mõni noor kutt trennis, kes külje alla ujus, tiktokke tegin ka ülemõistuse palju ning sõbrannadega sai piike murtud rohkem kui viisakas mainida oleks.
Seetõttu olin ma nüüd see aasta väga hoolas, et mida ma esimesel jaanuaril ette võtan ja kuidas olen. Olgu see ebausk või mis, aga kuna järgmised 20 aastat lubatakse Veevalajatele karma õppetunde, siis mina ei riski.
Ärkasin mõõdukalt vara ja värskena. Jõin kohvi, sõin hommikusööki, duši all ei käinud, pesu ei pesnud, kodu ei koristanud, prügi ei viinud välja. Nii ei vii head õnne enda juurest minema. Sellepärast tuleb vana mustus kõik 31. detsembril ära pühkida ja nahalt maha nühkida. Soovisin inimestele head uut aastat, sokutasin ennast sõbrannaga jalutama, lugesin raamatut, internetis niisama ei jõlkunud. Vaatame siis detsembris, kas tuli hea lugemis ja jalutusaasta, soojad suhted sõpradega, lähedus lastega, palju head õnne ja meeldivaid kokkupuuteid politseiga.
Nimelt sõbranna poole sõites pidin ka mina puhuma. Absoluutselt nunnu politseipoiss oli, kes mulle ilusat uut aastat soovis.
Politseist rääkides....
Aasta lõpus oli mul lausa kaks kokkupuudet politseiga. Esimeses olin ma ise süüdi. Mäletate, kuidas ma alles mitte väga kauges minevikus kelkisin, et ma pole pärast Katerinaks muundumist ühtegi trahvi saanud? Noh, nad leidsid mu nüüd üles.
Paar päeva hiljem olin ma rahulikult trennis, kui mulle tundmatult numbrilt helistatakse ja politseinikuna end tutvustatakse. Väidetavalt olla mu Volli kellegi auto kinni parkinud. Läksin välja ja väljas avanes selline vaatepilt.
Nagu, ma saan aru, et ma olen naine ja jutud, aga palun seletage mulle, kuidas minu auto on kellelgi ees, kui ma ise olen kolmest küljest kinni pargitud? Helistasin tagasi ja riidlesin. Poole riidlemise pealt sain aru, et asjata riidlesin, sest ega nemad tegid ju ainult oma tööd ja kui keegi pooletoobine helistas ja neile kaebas, et mu auto on ees, siis nemad lihtsalt edastasid mulle selle info.
Nii et esimesel jaanuaril see nunnu politseinik, kes lihtsalt puhuda lasi, oli meeldiv vaheldus.
Lisaks, kuna ma soovin sel aastal raha kokku hoida, siis vältisin poes käiku. Ja sain sõbrannalt kiita, et ma lõhnan hästi ning sõbranna ämm arvas, et ma olen kahekümnendates. Ehk suures osas igati rahulik, sõbralik ja tore aasta algus. Hoiame kõik koos mulle nüüd pöialt!
Kommentaarid
Postita kommentaar