Anonüümselt

Mul on tegelikult hea meel, et ma pole keegi. Sest mul oleks väga raske, pea võimatu, kirjutada positiivset arvustust, kui see ei tule südamest. Mida ma kirjutan? Sõnad olid paberil üks teise järel ühtlases reas, eraldatud tühimikega ja kirjavahemärkidega? Kirjavigu ei täheldanud? Oli lugu?

Ise olen süüdi. Ahnitsesin ja ei süvenenud. Olin natuke kõrvust ka tõstetud, kuni sain teada, et kogu maailm sai, ma polnudki eriline. 

Ja siis ongi, eks. Ma võiks olla aus ja öelda, mida ma arvasin. Mis tähendab, et järgmised viis aastat jälle ükski kirjastus midagi arvustuseks ei taha saata. Mis suures plaanis on ok, onju, sest ma parem ise valin ja siis tunnen, et on ka sõnavabadus, sest keegi pole mulle mingeid nähtamatuid päitseid mokkade vahele surunud. Kui meeldib, siis meeldibki puhtast südamest ja kui ei, siis samuti siiralt. 

Aga olgu, emotsioon tekkis, tugev. Kohe kolmanda peatüki juures sain aru, et siit ei tule positiivset kajastust minu poolt. Aga lugesin edasi, sest sõnad ju olid reas ja kirjavahemärkidega eraldatud. Mida rohkem lugesin, seda rohkem süvenes ebamugavustunne. Tunne, et autor kirjutab küll oma elukohast, aga kirjutab seda nii, et mul ei teki vaimustust ja mul jääb pigem mulje, et autor kirjutab oma elurajoonist stiilis, et tema on teistsugune, kui kõik teised, kes seal elavad ja see, et ta seal elab, ei tähenda, et tema on nagu need teised, kes seal on, tema lihtsalt elab, aga ta ei ole selline. Ja kuigi ta seda ei kirjutanud, need sõnad on minu omad ja mina panen need talle suhu, jäi mulle tunne, et tema on parem, kui need teised, kes tuhaputru lillepotist söövad. Kui ta siis lõpuks välja ütles, et tema ju pärit hoopis peenest kuurortlinnast, oli pilt minu jaoks selge. Ma pole elus kuigi palju pärnakaid kohanud, kes ei kujutaks endale ette, et nad on ülim rass. Loomulikult on ta parem, kui kõik need mingid hipsterist tallinlased! 

Ja siis, siis mul meenus läbi udu, et ma olen midagi sellist juba kunagi nagu lugenud, mis minus sarnaseid kõhedusjudinaid tekitas. Väike guugeldamine ja oligi õigus. Oma armsast ülimast linnast on ka sama neiu kirjutanud. Ainult, et kui ma seda raamatut lugesin, siis ma millegipärast kujutasin endale ette, et autor on minust nii kakskümmend kuni kolmkümmend aastat vanem, Tegelikult kõigest 9, mis polegi nagu üldse mingi vanusevahe. 

Selles mõttes, et ma inimest ju ei tunne. Võib-olla ta ongi parem kui kõik teised. Aga tema raamatud mulle ikkagi ei istu. Ma ju kõigest mingi tallinlane.