Asendamatutest

Mis mulle haige olemise juures kõige rohkem meeldis oli see, kui asendamatuks ma osutusin. Loomulikult olen ma ju ikka vahel puhanud ja isegi haige olnud, aga tavaliselt on see kõik sattunud sellele ajale, kus töö juures nagunii midagi erilist ei toimu ja kõik asjad mul juba ette ära organiseeritud ja planeeritud. Seekord aga haigestusin kõige ebasobivamal ajal. Ise veel viimse hetkeni arvasin, et ajan ikkagi esmaspäeval kargu alla ja vean end kohale, aga otsustasin isekas olla ja haigena ikkagi põdeda.

Esmaspäeva hommikul saatsin kõigile sõnumid, et selline lugu ja ärge mind oodake. Mis tähendas, et kõik kolm - Lõunamaa Pealik, töötaja ja Pinginaaber, hakkasid sõnumeid saatma ja helistama. Eriti halb oli Lõunamaa Pealik. Ta helistas iga päev mitu korda, saatis iga päev hunniku sõnumeid. Osa neist olid stiilis, et kuidas sul täna on, kas juba parem, millal sa arvad, et sa kontorisse jõuad, mis, ma saan aru, et mõne jaoks tunduvad hoolivad märkused, aga ma tahtsin lihtsalt, et mind rahule jäetaks ja ma saaks puhata, sest ma olin ikka täiesti sooda omadega. Ja ülejäänud tüütamised olid tööalased, milles mul paluti meilidele vastata ja mingeid faile saata. 

Ja siis nad kutsuvad mind sekretäriks. 

Sekretäriks?

???

!!!

Kuidas te ilma minuta midagi tehtud ei saa, nii et kui ma paar päeva rivist väljas olen, siis jääb ettevõte pausile? Ma olen faking jumalanna, mitte kuradi sekretär! 

Kui ma parasjagu ei vihastanud tüütamise pärast, siis ma naeratasin endamisi ja nautisin oma võimu. Kolmandaks päevaks said nad ise ka juba aru, mis rolli ma tegelikult ettevõttes mängin ja et parem on, kui mind vääriliselt koheldakse. 

Kui ma terveks sain ja tööle saabusin, siis Pealik helistas ja küsis, et noh, kuidas puhkasid. The fuck? Ma olin haige, mitte puhkusel, tuletasin talle meelde. Ja arvestades, kui palju ma haigena pidin klientide ja tööasjadega tegelema, siis ma ei tea, kas ma saan tegelikult seda haiguseks ka liigitada, pigem nagu kodukontor. 

Ja siis tuli mul midagi meelde.

Teate, aasta tagasi olin ma siin nii õnnetu ja vihane. Ma tundsin, et mind on üle lastud, mind ei hinnata ega väärtustata. Otsisin väljapääsu, otsisin uut töökohta. Ja olin väga masendunud sellest, et midagi võrdväärset isegi ei pakuta. Töökohta ma lõpuks ei vahetanudki. Vahetasin oma suhtumist. See töötab teistes eluvaldkondades ka - kui sa oma olukorda muuta, muuda suhtumist. No ja vadake mind nüüd! Nina püsti, positsioon kindlustatud, palk ilus ja kõik see, millest ma puudust tundsin, on mul oma vanas töökohas olemas. Parim võimalik lahendus üldse. 

Ja ma arvan, et ma pole vist nüüd juba päris ammu oma töö pärast vingunud ka, kuigi varasemalt ikka kiunusin. Vähemalt ei ole ammu keegi mul soovitanud töökohta vahetada, järelikult pole põhjust olnud.