Düsleksik

Lugesin rahus blogija postitust, milles ta oma uusaasta lubadusi loetles ning selgitas, kuidas tal nende pidamisega parasjagu on. Kõik selline üsna tavaline tekst, kuni ma märkasin, et ta on lubanud sel aastal iga päev veinitama hakata. See mulle meeldis. Kuna mul endal on ka see aasta üks lubadus, et joon iga päev, siis tahtsin teada, et kuidas tal ka veinidieet edeneb. 

Pool lõiku lugesin läbi. Inimene, ei kirjuta mitte poolt sõnagi veinist. Ainult mingist spordist, kuidas ta mingeid harjutusi tegi ja kuidas need iga päevaga aina suuremaks väljakutseks osutusid. No mida! Läksin siis lõigu algusesse tagasi ja seal ongi must valgel kirjas, et ta teeb venitamise väljakutse. Milline tohutu pettumus! Oleks ma seda teadnud, et ta joogast hakkab kirjutama, poleks lugenudki! 

Minu enda "joon iga päev" väljakutse ei edene ka eriti. Ainult umbes pooled päevad olen joonud. 

Venitamisega on veel hullem. Ma ei viitsi üldse enam joogaga tegeleda. Või olgu, see ei ole päriselt tõsi. Ma viitsin küll, nii mingi kakskümmend minutit, aga ükski treener ei paku pooletunnijoogat ja ma ei arva, et on kena poole trenni pealt lihtsalt minema kõndida, sest mul hakkas igav. Kes mõtles välja, et trenn peab 60 minutit kestma? Mul hakkab poolte rühmatrennide ajal umbes poole peal igav ja hakkan kella vahtima, et millal see läbi saab. Naljakal kombel ei juhtu seda kunagi jõusaalis. Seal on pigem nii, et vaatan kella, et mis mõttes juba on pool seitse, ma ju alles lõpetasin soojenduse.

Dieetidest tahtsin veel.

Ma olin siin nimelt haige natuke aega. Nädala. Mis tähendas, et ma veetsin jällegi internetis arutult palju aega, sest keskendumine oli tugevasti häiritud. No ja mida minu soe aju siis netist nägi olid erinevad "kiired ja efektiivsed" salenemismeetodid. Nii et andke andeks, aga jaa, ma vaatasin neid pooletunniseid videoid, kus seletati kuidas inimesed nädalaga kakskümmend kilo kaotavad. Mul pole päriselt kakskümmend vaja, kahega oleks juba täitsa rahul. Kaks kilo ma muidu kaotasin ka kodus diivanil saia süües. Ja siis võtsin uhkesti tagasi, kui kaalikat hakkasin närima. 

Ühe dieedi idee, mida ma kõrvad lontis kuulasin, mulle täitsa meeldis. Meeldis sellepärast, et ma ise olen enda juures seda efekti märganud. Nimelt see, et söö, mida sa tahad ja kaal langeb, sest keha on õnnelik ja stress ei aeglusta seedimist ning ei hoia elu eest igat grammi enda küljes kinni. Näiteks siin mingi hetk ma elasin sisuliselt ainult Rimi pagaritoodete ja Karumsi kohukeste najal ning kaalusin napilt 55kg. See oli alles eelmisel aastal... Nuuks!

Teine idee meeldis mulle ka. Mida ma samuti enda peal täheldanud olen. Nimelt, et seedimine muutub aastatega aeglaseks. Alles pojaga rääkisime sel teemal. Mina vingun, et ma ei taha enam paks olla, tema vastu, et aga ära siis lihtsalt söö. Mina jälle, et ma siis suren ju ära. Ei, aga paastu nagu mingi kaks päeva. No jah, kui ma 20ndates olin, siis see toimis. Isegi kolmekümnendates veel mõnevõrra, aga enam mitte. Ta muidugi ei uskunud mind. Ma siis, kui ta 30 saab, otsin selle postituse üles ja näitan talle. Sest räägitakse kogu aeg sellest, kuidas naised ennast käest lasevad ja enneaegselt vananevad, kui reaalsus on hoopis midagi muud. Mis te arvate, et ma meelega endale jõusaalist mingeid alaealisi sebin või? Seal ei ole lihtsalt minuvanuseid mehi. Ja need, kes mulle tunduvad minuvanused, need on tegelikult kõik vähemalt kümme aastat nooremad. No ja siis on seal mingi peotäis halle, kortsus Metuusalaid, kes, ma kahtlustan, võivad olla minuga samas vanusegrupis, sest kui 20nesed näevad välja nagu 40, siis minu loogika ütleb, et need, kes näevad välja nagu 70 on tõenäoliselt 40. Ja see on kurb. Ning hirmus. 

Üks päev tuli mu juurde üks selline. Ma märkasin teda juba enne, siis ta lõhkus jalapressimasinat. Jah, lõhkus, lükkas raskuse üles ja siis lasi sellel alla kukkuda. Ja nii mingi kümme korda järjest. Kui ta endale ette kujutas, et ta seda tehes midagi treenis, siis palju õnne talle. Niisiis tuli ta natukese aja pärast minu juurde, kui ma selga tegin ja kommenteeris mu harjutust. Pole päriselt kindel, mis ta eesmärk oli, teesklesin lihtsalt, et ma vene keelt ei räägi ja tegin oma asja edasi. Pärast mõtlesin, et jaa, saatsin raudselt oma eluarmastuse pikalt praegu. Ei, tegelikult ma mõtlesin hoopis seda, et üks meist on endast liiga heal arvamusel ning päris ausalt öeldes, ma enam ei teagi kumb meist. Sest. Noh, kui ma loogiliselt arutlen, siis kui teatud tüüpi tüübid mulle lähenevad, ja mina arvan, et ma saaks parema, siis äkki on aeg tõele näkku vaadata ja tunnistada, et parim enne on möödas ning ei peaks nina püsti ajama enam midagi?

Meestest rääkides.

Kuigi ma üldse ei tahaks. Alguses mõtlesingi, et ma ei hakka seda lugu jagama, sest ma juba tean tagasisidet, aga ma püüan lihtsalt kirjeldada ja siis kuulata. Kohutavalt tahaks kirjutada, et "hinnanguid andmata", aga keda ma ikka lollitan?

Minust sõltumatutel asjaoludel olin sunnitud oma Instagrami konto taas avalikuks tegema. Mis loomulikult tähendas seda, et mul tekkis uusi jälgijaid. Üks jälgija kirjutas mulle. Tere! Ma viisaka inimesena (loe: suurest igavusest ja lootuses, et saan sõbrannade meelt lahutada, kuna mul ju Tinderit pole, aga kõik mu suhtes sõbrannad vajavad halenaljakaid lugusid vallalise elu katsumustest) vastasin: Tere! Siis küsis mees mult, et kas raamatud on mu hobi või ma töötan kirjastuses. Vastasin, et hobi. Siis ta tutvustas ennast, et tema töötab Peenes Kohvikus kokana. Vastasin, et nii palju ma tema postitusi vaadates aimasin. Sellepeale küsis tema, et kas ma pildistan päris kaameraga. Vastasin, et kuna pildistamine on hobi, mis mulle sisse ei too, siis ma hetkel ei näe vajadust seda investeeringut teha ja saan oma telefoniga hakkama. Siis ta saatis mulle neli fotot oma digikaamerast. Vastasin viisakalt, et mul on tema üle hea meel. Siis ta saatis mulle, I kid you not, kuus fotot kuklitest. Ei, see ei ole metafoor, kuus fotot vastlakuklitest saatis. Kirjutasin, et tunduvad isuäratavad. Siis ta saatis mulle kuvatõmmiseid selle kohta, kuidas ma oma telefoniga saan paremaid pilte teha. Tunnistan, selle koha peal mul kihvatas. Kuradi mehed ei suuda õpetamata olla! Kesse küsis sult arvamust üldse? Mis sa vihjad, et ma ei oska pilte teha v? Seleta siis seda, miks minu fotodel Instagramis on kordades rohkem like', kui sinu omadel, mis on, and I quote "päris kaameraga" tehtud? Äkki ei ole asi kaameras vaid silmas ja ühel meist on ning teisel pole ja sellepärast sinu kartuli ja kotleti fotod ei kutsu kedagi kohvikusse? Aga ma surusin selle alla, sügavale oma mati sisse, ja ei vastanud lihtsalt midagi. Siis ta oigas, et veganid võtavad maailma üle ja tema ei tea enam üldse, mida inimesed süüa tahavad, sest kõigil on sada häda küljes, kes ei kannata gluteeni, kes laktoosi, ja et ennevanasti piisas lihast, aga nüüd on kõigil nõudmised. Vastasin, et küllap inimesed on lihtsalt teadlikumad sellest, mida nad tarbivad ja kes on teadlik, see oskab küsida ning kui oskab küsida, siis järelikult ka maksab. Siis ta kirjutas, et ta koostab ise kohvikus menüü. Millele ma ei osanud muud vastata, kui Tubli. Rohkem ta mulle ei kirjutanud ka. Nii et ausalt, mina ei tea, mis selle vestluse point oli. Kas ta tahtis mulle oma kaamerat müüa? Kutsuda mind fotograafia õppetuppa? Kutsuda mind kohvikusse kliendiks? Mida ta tahtis? Mulle jäi eesmärk igatahes segaseks. 

Kui ma siin juba suvalistel teemal lobisen, siis ühe soojaga tahaks Tinderist ka kirjutada. Nimelt, mul oli alles mõni aeg tagasi seoses kohtingurakendustega ahaa-elamus. Sest mina siiani naiivselt kujutasin endale ette, et kohtingurakendused on loodud romantikute poolt, kelle elu eesmärk on see, et iga pott leiaks kaane, ikka sukk oma saapa, iga yin oma yangi, ja unustasin täiesti ära, et äppe loovad need, kes tahavad sellega raha teenida. Ning need, kes tahavad raha teenida, tahavad teenida võimalikult palju ja võimalikult kaua. Ja kui sinu sihtgrupp on meeleheitel vallaline, siis sinu eesmärk ei ole see, et ta kiiresti äpist oma hingesugulase leiaks, vaid see, et ta võimalikult kauaks vallaliseks jääks ja sellest tulenevalt aina meeleheitlikumaks muutuks, sest meeleheitel klient on parim klient. Viimane info mida ma Tinderi platvormi kohta kuulsin, oli see, et pakutakse tasulist taset, mille hinnaks on - hinga sisse, hinga välja - 500 eurot kuus. Saate aru? Ma ei tea, mida nad selle raha eest pakuvad, võimalik, et pruuti ukse taha. Ma olen siit ja sealt kuulnud (mitte kuigi usaldusväärne infoallikas, olen nõus), et teatud tasemete eest saab näiteks piiramatu hulga meeldimisi. Ma pole kindel, mida sellega teha, sest nii palju, kui mina seda äppi kasutanud olen, siis pigem on see, et mul jääb meeldimisi üle, kuna neid ei ole lihtsalt kellelegi panna. Aga okei, kui ma oleks meeleheitel, siis ma ehk arutleks, et ma panen kõigile like'i ja küllap ma sealt ka kellegi lõpuks leian. Veel saab tasulise teenuse eest seda, et sa näed neid, kes on sulle juba like pannud. Seda ma tean sellest, kuna vähemalt kaks noormeest on mulle tunnistanud, et nad nägid küll mu profiili, aga vaatasid, et selline naine ei valiks küll kunagi mind, aga siis said teavituse (või ma ei tea, kuidas see süsteem täpselt toimib) selle kohta, et mina olin neid märkinud meeldivaks ja nii nad julgesid siis minu profiilile ka süda vajutada. Jällegi, kahtlasevõitu väärtus, sest... ah, ma lihtsalt olen saanud kõik mehed keda ma olen tahtnud ja ma ei tule selle pealegi, et nad mind vastu ei like'iks. Siis on seal veel see võimalus, et sa saad saata inimesele sõnumi, kuigi ta pole sind meeldivaks märkinud, aga sa tahad eristuda ja kindlasti selle konkreetse inimese tähelepanu võita. Pole minu rida. Ma tahan ainult neid, kes mind tahavad. Kui ta vaatab mu profiili ja ei minesta vaimustusest, siis milleks mulle teda? Teiselt poolt olgu öeldud, et mitte ükski neist, kes on sel viisil mu tähelepanu püüdnud, pole sellega edu saavutanud. Aga noh, ma pole ju ainus inimene ja ehk on neid, kellel sellise lükke peale püksikud iseenesest puusadelt libisevad. Kahtlustan, et mingi taseme eest saab ka nende inimeste inbox'i libiseda, kes on sulle "ei" öelnud, sest mul on endal paar sellist konkreetset kogemust, kus ma tean, raudpoltsurmkindlalt, et mina lükkasin vasakule (see tähendab, et profiil ei meeldi) ja mingil imekombel oli see Vello järgmine hetk juba mulle imalaid meelitusi kirjutamas. Jällegist, ma ei saa kõigi eest kõneleda, aga selline lüke saadab mulle pigem salker-vibe'i mitte eluarmastuse vaibi. Tasulise versiooniga saab ka seda, et kui sa oled näiteks kogemata kellegi vasakule lükanud, aga tegelikult tahaks hoopis paremale, siis on võimalik selle juurde tagasi minna. See vist on ainuke selline boonus, millest ma isiklikult aru saan. Mul nimelt käis see vasakule lükkamine juba liiga kiiresti ja oli küll paar korda, kuna ma olin, et oi fakk! Aga tavaliselt tuleb see kaart paari päeva pärast jälle pakki tagasi, nii et eraldi selle eest maksma mind ikkagi ei meelitaks. 

Rohkem mõtteid mul Tinderi kohta ei ole. Olgu öeldud, et ma ei ütle midagi kasutajate kohta, aga ma leian, et rakenduse loojad ei ole väljas oma kasutajate parimaid huve silmas pidades. 

Nii, praegu rohkem pole.

Ja loomulikult vabandan oma fotode pärast, mis pole päris kaameraga tehtud. Olgu öeldud, et niipea te siin paremat kvaliteeti saama ei hakka ka.