Kas see siis ongi nüüd menopaus?

Ma pole teile rääkinud, aga mul on juba mitu kuud hästi niru olemine. Nagu füüsiliselt. Pidevalt on selline vastik väsimus, näriv pahaendeline eelaimdus, jonn, kius, kaaluprobleemid, nohu, peavalud ja pohmellitunne, kuigi joonud nagu polegi. Kõike olen proovinud. Puhata ja mängida, rahulikult võtta ja hoopis kiiremini, olen toitumist muutunud, olen ennast näljutanud, olen trenni teinud ja trennist hoidunud, olen vett joonud ja kohvi vältinud, olen kohvi joonud ja alkoholi vältinud. Mingit vahet pole. Absoluutselt. Eriliselt ajas närvi see, kui ma olin kodus puhkamas ja mul keres iga paganama rakk valust põles. Okei, mul olid päevad ka, aga ikkagi väga ebalahe. Veel vihastasin siis, kui ma kaks päeva sisuliselt ei söönud midagi ja vehkisin trenni teha ning kaal lihtsalt tuimalt tõusis. Nagu, mille eest? Kust? Kui ma nädal aega olin korralikult igal ööl maganud ja jumalast kaine olnud, ning pohmellitunne oli nii halvav, et silme eest virvendas ja ma pidin tasakaalu hoidmiseks seinast kinni hoidma, siis ma suurest vihast jõin terve pudeli veini ära ja järgimisel päeval oli pilt selge, ei mingit pohmelli ega midagi. Mis mu kehaga toimub, palun, öelge mulle?

Ainus asi, mis ma muutnud olen viimastel kuudel, on ravimid. Ma võtan kolesteroolivastast rohtu, mille perearst mulle välja kirjutas. Muu on kõik sama - D-vitamiin ja magneesium. Magan kenasti, trenni ikka teen, orgasme saan, nagu mainisin, siis elustiilis on kõik suht-koht sama, mis see mul terve elu olnud on. Miks mu keha mind vihkab?

Olen märganud, et paljud kolmekümnesed hakkavad juba rääkima sellest, et hommikuti ärgates on kondid kanged ja kõik kohad valutavad. Seda mul nagu pole. Või kui midagi on kange ning tuikab, siis see pole tavaliselt niisama tühja koha pealt, vaid olen trennis midagi uut proovinud või vastupidi, liiga pikalt koju diivanile aelema jäänud. Aga see väsimus, loidus ja pidev allergiline nohu, see on nii tüütu.

Kaalust ei saa ma ka aru. Nagu reaalselt, see mis toimub ei ole mingist otsast loogiline. Näiteks. Kuigi mul on kaal hommikuti juba 59 peal, siis riided istuvad normaalselt. Kuhu see kaal siis läheb? Samas, üks päev nägin ennast trennis kõrvalt ja saate aru, mul on käte peal tselluliit. Mis mind nutma ajab, sest see on nii rõve ja kui kintsudel saad veel varjata, siis kätel mitte eriti. Kuidas kaalu kontrollida, seda ma ei tea. Päriselt. Kunagi olin ma selles osas jube tark. Toitumine paika, tee natuke trenni peale ja probleem lahendatud. Nüüd. Kuidas ma iga lisatud aastaga aina lollimaks jään?

Nii nõme on tegelikult kaalu üle vinguda. Nagu kohe tõeliselt nõme. Sest kui ma siin alles aasta tagasi mingi 53 kilo kaalusin, siis olin ma ikkagi õnnetu ja rahulolematu. Ilus ei tundunud endale ka. Ma tean, et kui ma saaks kaalu selle numbri peale, mis mulle meeldiks, ei muudaks see kuidagi mu füüsilist ega vaimset heaolu. Mu tervist kaal ei mõjuta ju. See ei takista mul midagi tegemast. Keegi ei kommenteeri seda. Keegi ei suhtu selle tõttu minusse teisiti. See on ainult minu enda peas kinni. 

Möödunud aasta oli mul trenni eesmärgiks suurem tuhar saada. Mida ma sain ka. Kuidas ma kujutasin ette, et ma kasvatan lihast ja kaotan kaalu, mina ei tea. Kuidas mul see tuhar üldse kasvas, arvestades kui nirusti ma proteiini sõin, ma ka ei tea. Ainus asi, mis seda kasvatas oli trenn. Ma tegin kolm korda nädalas alakeha trenni. Proovisin erinevaid versioone ja lõpuks taandus asi väga lihtsale neljale harjutusele, mida ma tegin kolm korda nädalas. Puusatõsted kangiga kolm setti kuni 12 kordust. Kui kaheksa kordust tuli liiga lihtsalt, siis tõstsin raskust. Olgu öeldud, et ma vihkan kirglikult puusa tõstet ja ma ei jaksanud seda üldse korralikult teha. Nüüd on minu tööraskus 120 kilo, millega 12 kordust tuleb suurema pingutuseta. 

Järgmine harjutus on bulgaaria käärkükk, mida ma teen ka lisaraskusega ja kuni 12 kordust kummagi jalaga. Viimaste korduste ajal mul juba jalad värisevad pingutusest. 

Kolmas harjutus on masinal tuhara sirutus külgedele. Ikka kuni 12 kordust ja 3 seeriat. 

Ning viimane on kalde all pukil tuhara sirutus. 

Seeriate vahel puhkan 2 minutit. Ja ongi kõik. Nagu näete, siis ei mingeid kükke ega muud. Märkasin nimelt, et kükid panid mul pigem reied kasvama, mitte tuhara, selletõttu ma neist loobusin. Vahel harva, kui puusatõste pink on hõivatud, siis olen jalapressil teinud harjutusi. 

Sel aastal püüan oma käepekist lahti saada ja tselluliidi asemel võiks mul seal ikkagi lihas välkuda. 

Joogat ma ei tee praegu enam üldse. 

Ja ma tean, et see postitus siin kõlab umbes nagu, et vaata kui tubli ma olen, aga tegelikult ma tahtsin vinguda, sest ma olen tubli küll, jaa, selles pole küsimus. Ma saan aru, et suurem osa inimesi ei roni pärast tööd jõusaali kuni viis korda nädalas, aga arvestades seda, kui palju ma aega jõusaalis veedan ja kui suurte raskustega lammutan, siis see progress on minimaalne ja see ajab täiega vihale. 

Mind ajab koledal kombel närvi see, et ma teen trenni, ma püüan korralikult toituda, ma joon vett, ma võtan olulisi mineraale, ma magan piisavalt, ja kõige selle kiuste on mul kätel tselluliit ja ma voolan oma trenniriietest välja nagu värske pärmitainas. Fakk, noh!