Blogimine on väga lahe. Ja teiste blogide lugemine on peaaegu sama lahe. Ning juhtub ikka nii, et kui keegi lahedalt kirjutab, siis sa tahad teada, mis seal filmis juhtub. Kes leiab kaaslase ja kuidas neil elu sujub, kui lahku minnakse, siis miks ja kuidas lahkuminekust üle saadakse.
Kunagi ammu oli üks blogija, kes kirjutas sellest, kuidas ta oma beebikilosid püüdis trenniga maha saada. Ma tol ajal ei lugenud. Või vahel äkki natuke piilusin, kuid pigem polnud see põnev. Kuni see põnevaks muutus, sest et tüdruk hakkas endale meest otsima Tinderist. Ma tinderdasin ise ka tol ajal ja no hirmus põnev oli tema kogemusi lugeda. Täiega hoidsin talle pöialt.
Mingil hetkel kirjutas ta sellest, kuidas üks kutt, kellega nagu midagi juba susiseb, aga mees käitub naljakalt ning neiu siis blogis ja küsis lugejatelt arvamust ja nõu. Mille peale mees oli seda blogist lugenud ja pahandanud, et mida sa võõrastelt siin nõu uurid, küsi parem minult. See viis selleni, et neiu lõpetas blogimise.
Kodurahu huvides.
Vedas kõiki oma lugejaid alt.
Mõistagi on terve koolkond neid, kes nüüd endale õlale patsutavad ja seletavad, et näe, ma ju ütsin sulle, et ükski normaalne mees ei taha endale blogijat kaaslaseks. Ja et kui sa tahad head meest, siis peab blogimise lõpetama.
See lugu ei lõppe siin.
Kuna blogi nii alatult mult ära võeti, siis ei jäänud muud üle, kui tütarlast hakata Instas jälgima, sest nagu öeldud, ma olin juba tema eluloosse ennast sisse mässinud ja ma tahtsin teada, kuidas tal läheb. Mis mind tiba imestama pani oli see, et absoluutselt igast liigutusest tehti fotoreportaaž. Pani imestama, sest ma ausalt olen vist nii lammas, et ma ei saa aru, et miks siis see pole räige privaatsuse rikkumine. Aga noh, mida ma ka tean.
Igatahes, mees tõi lilli ja šokolaade, käisid koos reisimas ja restoranis, trennis ja ehitasid kodu. Ilus oli vaadata. Kade olin ka. Ausalt olin kohe kade. Eriti sellepärast, et ma ju ka enda meelest leidsin mehe Tinderist ja käisime ka koos Hiiumaal Kõpu tuletornis, aga seal ei teinud keegi mulle abieluettepanekut ja pärast mindi üldse koju naise juurde tagasi. Kurat, mõtlesin, näed, ikkagi olen ise vigane, keegi ei taha mind. Teised... kõik teised on paremad kui mina. Ja kadestasin.
Kadestasin, kui auto lumest puhtaks kraabiti, aga mina pidin ise külmetama, kadestasin, kui mööblit kokku monteeriti, aga mina pidin ise monteerima, kadestasin, kui lilli toodi, aga mina pidin ise endale ostma, kadestasin, kadestasin, kadestasin!
Ja siis mingi hetk hakkas tüdruk üksi trennist pilte postitama. Ja siis hakkasin mõtlema, et kuule, ammu pole seda polti näinud ja lilligi nagu pole ammu toodud. Siis ma uurisin põhjalikult neiu selfisid ja mida pole, on kihlasõrmus.
Ei, ma ei läinud otse küsima. Aga ma palusin sõbrannal. Ja ta sai vastused ka.
Jep, lahus.
Loo moraal - ei tasu mehe pärast blogimist maha jätta! Lõpuks oled nii mehest kui blogist ilma.
Ei, ma ei ole kahjurõõmus. Ma oleks palju rõõmsam, kui nad oleks kokku jäänud ja ta oleks oma ilusast elust bloginud. Nagu natuke lootust mullegi andnud. Aga nii...
Kommentaarid
Postita kommentaar