Hakkasin Instagrami postitama teistmoodi sisu. Sest ma olen mässaja. Arvate, et te tunnete mind? Haha! Arvake uuesti! Kellelegi ei meeldi. Või noh, ainult mu kirjandusarmuke like'ib neid postitusi. Ma ei tea, kas talle meeldib või tal on lihtsalt minust kahju, sest ta arvab, et mu muutumise taga on mingi seesmine kriis ja tähelepanuvajadus. Võib-olla ongi. Või siis... endale ma räägin, et ma tunnen puudust TikToki postitamisest ja sellepärast, aga kes teab. Inimesed on keerulised.
Sellepärast, et inimesed on keerulised, ma tahangi teismoodi sisu postitada. Ma tahan märku anda, et ma pole ainult see, mida ma sotsiaalmeedias näitan. Minus on teine pool ka. Ja kolmas ja neljas...
Mul endal on see süvenenud, et ma panen inimesi kastidesse. Näen ühte postitust ja minu jaoks on kõik juba selge. Ah, ta kuulab black metal'it, no selge. Või ta ostis endale uue roosa kleidi, no jah siis. Talle meeldis see tobe naistekas? Ega ma temast paremat poleks oodanudki.
Mis on nii vale.
Seepärast ma alustasin esiteks iseendast. Sest kõik algab endast.
Mul oli mõni kuu tagasi vestlus ühe pikaaegse blogi lugejaga, kes avaldas imestust selle üle, et ma teed ei joo. Sest ma ju nii palju postitan pilte teest. No jah. Mulle meeldib mõte sellest, et ma olen isiksusena selline, kes joob teed. Teate. Teate? Noh, et ma olen malbe ja rahulik, täiega harmooniline ja zen. Mul on kõik elus paigas, ma ei tõmble asjatult ja olen sõbralik ning soe. Sest ma kunagi loodan selliseks saada. Ja siis ma vaatangi neid teepilte, mis ma ise teen ja kujutan ette, et ma seal taga olengi see inimene. Miinus tee. Sest kui ma postitaks pildi kohvist, mida ma ka ikkagi teen, siis see saadab välja hoopis teise sõnumi minust. Agressiivne karjäärinaine, kes õgib väikseid punnis poisse hommikusöögiks, räuskab liikluses rusikat viibutades, trambib teistest üle ja nõuab oma õigust. Mis ma paratamatult vahel olen ka. Aga ma pigem ei oleks. Kuid kohvita ma sureks ära.
Nii et tee inspireerib mind olema parem inimene, aga kohvi annab energiat, et selleni jõuda.
Niisamuti kujutan ma ette, et ma potentsiaalselt võiks olla vegan. Selline, kes sööb avokaadosid ja peedilehti. Mulle meeldib endast nii mõelda. Mind on vahel veganiks peetud küll. Mis oli vist isegi natuke nagu kompliment. Ja avokaadod mulle meeldivad, midagi nendes on, mingi müstiline salapära, hoomamatu elegants. Aga ma ei söö avokaadosid. Ostan neid küll regulaarselt, aga söömiseni ei jõua kunagi. Mina ei tea, kuidas neid süüa. Ostes on need toored ja siis ei saa. Aga kui ma paar päeva ootan, siis nad juba mädanevad ja hallitavad. Lisaks on mul tõenäoliselt paari päeva pärast isu üle läinud ja ma ei tahagi. Keegi teine peale minu ei söö avokaadosid.
Kas teie kujutate ette, et ma söön avokaadosid?
Loen praegu raamatut, milles autor igas peatükis kinnitab, et ta pole selline, kelleks teised teda automaatselt peavad. Ja siis kahtleb. Et äkki ta ikkagi on. Ainult, et järgmises peatükis ta veenab lugejaid, või siis hoopis iseennast, jälle selles, kuidas ta ikkagi ei ole. Ta tahab eristuda. Ta ei taha kanda silti. Ta ei taha elada kastis.
Selliseid inimesi, kes on justkui vasturääkivad, tean ma mitmeid. Ma ühtegi teistsugust inimest isiklikult ei tunnegi. Selliseid, keda kannataks kasti panna ja silt peale kleepida. Igal ühel on kiiksud. Ja kõik nad on normaalsed. Fui, kui rõve sõna!
Sellepärast ma postitangi. Et meelde tuletada, eelkõige iseendale, et mind ei saa ja ma ise ei saa sildistada.
Kommentaarid
Postita kommentaar