Mida sa ei oska

Foorumis oli teema, et mida sa ei oska. Mis oli väga mõnus vaheldus, kuna muidu inimesed ikka kiidavad ennast, et vaata kui tubli ja osav ma olen ning täiesti tavaliste asjade kohta keksivad, rääkimata liialdamisest. Loomulikult tuli ka selles teemas kohe üks tähtis, kes seletas, kuidas tema küll kõike oskab, mida ta osata tahab ja kui ei oska, siis pole piisavalt tahtnud. Pikalt jauras, kui ilus, tark ja osav ta on. Selle asemel oleks võinud ju lühidalt kirjutada, et "juhendeid ei oska lugeda".

Mina ka muuseas ei oska. Kunagi oli mingi seltskonnamäng, kus mängijatele anti A4 leht juhenditega, mida tegema peab. Esimene punkt selles oli, et enne kui midagi tegema hakkad, siis loe juhend lõpuni. Arvate, et keegi loeb või? Ei, kõik hakkavad kohe kuuske joonistama ja origamit paberist voltima. Viimane punkt loetelus oli, et ära tee midagi. Selleks ajaks, kui sa selle punktini jõuad oled loomulikult kõik asjad juba ära teha jõudnud ja õppetund on selge - sa ei oska juhendeid lugeda. Ma tahaks öelda, et aastatega on see oskus mul paranenud, aga päriselt vist ikkagi mitte. Ikka juhtub, et hakkan e-mailile vastama enne, kui olen selle lõpuni lugenud ja siis selgubki, et jaurasin niisama, oleks saanud ennast säästa, kui oleks vaid veidi kannatlikum olnud.

Selles teemas tunnistasid paljud, et nemad ei oska autot juhtida. Ja mulle isiklikult meeldis see väga. Ma olen nendega täiesti nõus, viiendik autojuhte ei oska autot juhtida, või ei julge, ma ei tea, mis nende probleem on. Ma arvan, et ikkagi ei oska, sest kui oskad, siis tuleb ka julgus, aga kui hästi ei oska, siis teedki rumalaid vigu ja oled teistel ees. Isiklikult ma arvan, et autot ma juhtida oskan. Arvan seda seetõttu, et pole kordagi liiklusavariid põhjustanud ega ka liiklusohtlikke olukordi. Oma auto juhtimisega olen siiani igas olus hakkama saanud. Võibolla olen ma kärsitu ja liiga agressiivne, aga ma pole halb juht. 

Veel tunnistasid paljud, et nad ei oska seeni marineerida ja sülti keeta. See osa jäi minu jaoks natuke arusaamatuks. Selles mõttes, et ma ka ei oska, sest ma pole kunagi proovinud, aga kui võtta retsept ja teha selle järgi, kas siis ka ei tule välja või? Sest ma kunagi arvasin, et ma ei oska kooke küpsetada, aga see oli ainult sellepärast, et ma polnud proovinud. Kui hakkasin kokaraamatust näpuga järge ajama ja kõiki koostisosi grammitäpsusega kaaluma ja mõõtma, siis hakkasid ka koogid välja tulema. Mingil hetkel, kui oled juba piisavalt teinud ja saad aru, kuidas koogikeemia toimib, siis tulistad juba puusalt ja saad aru, mida peab grammipealt kaaluma ja mida võid tunde järgi panna, mis koostisosi saab millega asendada ja mis peavad raudselt just õiged asjad olema. Miski ütleb mulle, et marineerimise ja süldiga peaks sama valem toimima, aga noh, ega ma ei tea. Ma ka ei oska marineerida ja sülti keeta.

Mida ma kindlasti ei oska ja mida inimesed uskuda ei taha, et ma ei oska, arvavad, et ma olen tagasihoidlik, aga nagu, halloo, kas me oleme kohtunud? Mina ja tagasihoidlik? Bitch please! Ma ei oska toitu ilusti serveerida ega kooke kaunistada. Kohe ausalt ei oska. Väga frustreeriv. Ma ise ka ei saa aru, miks see mulle nii raske on. Ja ma tean, et on kursuseid ning tänasel päeval raudselt ka TikToki videoid, kust õppida saaks. Võibolla peaks selle endale kavva võtma ja ära õppima?

Mul on see rumal komme, et ma tahan teha ainult asju, mis mind huvitavad ja milles ma kohe hea olen. Kui kohe hea ei ole, siis ma enamasti ei viitsi pingutada, et heaks saada. On vähesed erandid. Trenn näiteks. Ma pole selles päris kindlasti eriti hea. Alles hiljuti sõbranna küsis, et oled sa üldse heas vormis. No pole, mis siis, et kümme aastat viis korda nädalas trenni teen. Ikka on arenguruumi. Aga vot trenn meeldib ja seda ma teen, kuigi ma hea ei ole. Erand, mis kinnitab reeglit.

Teemas rääkisid paljud veel sellest, et õmmelda ei oska ja üldse käsitööga on halvasti. Mul ka. Koolis ma vihkasin käsitöötunde. Heegeldamine ja tikkimine veel kuidagi istusid, aga kõige jubedam oli õmblemine. Muidugi olid tol ajad õmblusmasinad ka sellised parajad jubedused, et mulle istus käsitsi õmblemine rohkem. Täiskasvanuna olen lihtsamaid asju õmmelnud küll. Nüüd on mul normaalne masin ja sirget joont saab sellega ilusti õmmelda. Kunagi õmblesin kardinad ja voodipesu. Diivanipatju olen omajagu õmmelnud, paar on vist praegugi kasutuses ja täitsa kenad. Aga riideid ma ei õmble. Ma tean juba, et ma ei oska ja kui ma peaks tegema, siis ma lähen närvi, et asjad ei tule välja nii nagu ma tahan. Heegeldamine, kudumine ja tikkimine on sellised asjad, mida ma võin ehk kunagi tulevikus harrastada. Kõige naljakam asi minu jaoks käsitööga seoses on see, et muidu mul huvi selle tegevuse vastu puudub, aga vot, pange üks titt mu kõhtu kasvama ja minust saab mingi käsitöö jumalanna. Ma ei tea, mis värk sellega on ja kuidas need hormoonid mulle keeravad, aga igasugused kudumisvardad ja heegeldusnõelad on minu koju just siis tee leidnud, kui mind parajasti paksuks on pistetud. 

Veel üks asi, millest mul kahju on ja mida ma ei oska, on noodi lugemine ja pilli mängimine. Tohutult kadestan inimesi, kes võtavad noodilehe kätte ja kohe ümisevad õiget meloodiat. Nagu, kuidas, mis paganama voodoo see on? Laulda mulle noorena meeldis väga. Oleks ilmselt meeldinud rohkem, kui ma oleks seda päriselt osanud. 

Tantsimisega on sama. Peotants meeldis mulle väga, aga see ei tulnud üldse loomulikult ja kuigi mul huvi oleks olnud selle vastu, siis järjekindlust ja kannatlikkust ning vanemate poolset julgustust kahjuks ei olnud. Kui vahel mõnes tantsutrennis käin, siis vihastan iga kord tohutult, sest ma ei saa pihta sellele pagana koreograafiale ja ma tundun endale nagu mingi vigane puuelevant kõigi graatsiliste balleriinide seas. Kõik liiguvad kaks sammu vasakule, pööre ja kolm sammu paremale ning mina seal sammun ühe sammu vasakule, ühe sammu paremale, teen pöörde (loomulikult veel vales suunas ja koperdan kellegi otsa) ja siis ma lihtsalt seisan seal keset tuba segaduses ja püüan aru saada, et mida tegema peab. Ja siis küsitakse, et miks ma ei käi. No mul on ka limiit aastas selle kohta, et kui palju enda naeruväärseks tegemist ma suudan taluda. Aga üksi, siis ma tantsin nii nagu tunne tuleb, ilma koreograafia ja kõigeta, nii mulle meeldib ja nii saan ma endale ette kujutada, et ma selles hea olen. 

Inimestega suhelda ma ka ei oska. Ma olen viimasel ajal mõtlema hakanud, et mul on vist autismi tunnused. Ma ei suuda valetada näiteks. Sa võid mulle panna relva meelekohale ja öelda, et ma valetaks, ja ma ei suuda. Ma võin suu kinni hoida, seda ma olen õppinud, aga ega sellest olulist kasu ei ole, kuna mul on see nägu, mis sulle kõik välja lobiseb, mida ma asjast tegelikult arvan. Ja noh, tuleb välja, et suur osa inimesi eelistab, et nendele tõde ei öelda ega isegi ei vihjata tõele. Mis on eriti halb, ma ise ei suuda seda ka alati taluda. Inimestega suhtlemise teeb veel keeruliseks see, et ma ei ütle, mida ma arvan. Just selleks, et mitte halvasti öelda ja siis ma hoian suu kinni. Aga ma ju ei unusta. Ja kui pikemalt kellegagi suhelda, siis selliseid asju, mida ma ei ütle, aga mis mind häirivad, koguneb omajagu, kuni ühel ilusal päeval saab mu limiit täis ja siis ma kas vaikselt eemaldan su oma ringkonnast, selleks, et su tundeid säästa, sest kui sa küsiks, et miks ma enam sinuga sõbrustada ei taha, siis usu mind, ma toon välja kõik need aastad väärkohtlemist, mida ma õigel ajal ei maininud. Väga vastik komme, ma tean, Ma mäletan, kui ma mehega lõpuks lahutasime, siis ma ladusin kõik need viimased 13 aastat ühel õhtul tema ette laiali ja ütlesin, et vot, sellepärast ma ei anna sulle seda väikest petmist andeks ja rohkem sind näha ei taha, ja tema siis istus seal, suu lahti, šokeeritult. Tema arvas, et ma olen meie suhtega täiesti rahul ja õnnest ogar. Lihtsalt sellepärast, et ma ei tahtnud igast väiksest asjast probleemi teha ja hoidsin suu kinni. Kuni enam ei hoidnud. 

Raha ei oska säästa. Ma saan aru sellest, kuidas see töötab, noh, et kui saad palka, siis esiteks paned endale 10% säästukontole, veel parem, kui investeerid, ostad aktsiaid ja paned oma raha kasvama, aga mul on kogu aeg see tunne, et ma tahan esiteks oma asjad praegu korda saada ja kui raha üle jääb, siis ma säästan ja kasvatan portfelli. Ma tean, et see on vale mõtlemine, sest asjad, mida on vaja ja mida tahta, ei saa kunagi otsa. Sellepärast ma ütlengi, et ma ei oska säästa. Minu jaoks on see sama keeruline kui noodilugemine. Võibolla ma kusagil metsas elades oskaks, sest seal pole midagi vaja. Kuigi ma kahtlen, küllap ma midagi välja nuputaks, mida ma vajan ja kuhu raha kulutada. 

Taimi kasvatada ka ei oska. Ma kogu aeg imestan, et mul kodus nii palju lilli on. Kuidas nad ellu on jäänud, täis müstika. Mitte tänu minule, seda ma võin lubada. Õnneks ma metsas ega maal ei ela ja minu ellujäämine põllusaadustest ei sõltu, muidu oleks vist väga kurb. 

Kindlasti on veel mitmeid asju, mida ma ei oska, aga praegu ei meenu.

Mida teie ei oska? Või olete kõik ilusad targad ja osavad nagu Perekooli foorumi lugejad?