Elas kord porimatt, selline tavaline, mittemidagiütlev. Ei olnud tal erilist kirja seljal ega läikinud uhkelt. Aga oma koha eest ukse ees oli ta ometi uhke. Ta oli esimene, kes tulijaid tervitas ning viimane, kellelt lahkujad üle astusid.
Porimatt teadis oma kohta suurepäraselt ega võtnud hinge, kui tema peal tallati, saapataldasid puhtaks klohmiti, mustust ja muda tema sisse kraabiti. Ta teadis oma kohta. Teadis, et ta ei ole uksekell, mida vajutatakse ning mis helisedes laulma hakkab, mida kodused ootasid aga ka pelgasid. Porimatt teadis, et ta pole ka uksesilm, mis uksel küll särab, aga harva kasutust leiab, palju harvemini, kui need, kes teisel pool ust seda kahtlustavalt piidlevad. Ta teadis, et pole ukselink, mida hellalt silitatakse, ega lukk, mis ukse avab. Aga ta ei soovinudki olla keegi muu, kui uksematt. Esimene ja viimane, see, kellesse jälg jäetakse ja kes jätab jälje.
Nii see uksematt elas, teades oma kohta, olles uhke oma positsiooni ja rolli üle. Võttis endasse kõik muda ja pori, sulatas lume ja jää, peitis endast viirusekandjaid ja tolmulestasid. Rõõmustas, kui teda kasutati ja eriti, kui keegi talle tähelepanu pööras, tema mustrit kiitis, tema otstarbekust hindas.
Kuni ta ühel päeval, pealtnäha tühja koha pealt, ühtäkki plahvatas ning külalised enda sisse kogunenud pori ja mudaga üle valas. Kõrvalt vaatajad imestasid, et mis siis nüüd ometi juhtus ja kuidas see vaikne tagasihoidlik porimatt leidis endas julguse nii jultunult julm olla. Need, kes poriga pihta said käisid veel mitu päeva ja nädalat ringi, hinges pahameel ja ärritus, rääkides kõigile neile, kes kuulata jaksasid, millise hirmsa kohtlemise osaliseks nad said.
Aga kõik ei imestanud. Oli ka neid, kes teadsid, mis suletud ukse taga tegelikult oli aset leidnud. Teadsid, kuidas aastaid oli porimatti koheldud, teda nügitud ja sakutatud, teda valusalt jalaga löödud, teda mõnitatud ja kiusatud, temale sülitatud ja teda naeruvääristatud. Samal ajal nägid teised vaid viksitud saapaid, aga pori nende küljes jäi kõik mati sisse ning elas seal vaikselt oma elu. Kui see pori lõpuks mati sisse ära ei mahtunud ja välja kargas, siis need, kes teadsid, need ei üllatunud kuigivõrd. Viksitud kingadega külalised, need olid solvunud ja pahandasid. Sest et kuidas ta ometi julges, mul olid ju kingad viksitud. Unustades, et pori on ikkagi muda, olgu ta kui ilus tahes.
Uksematid ei plahvata niisama.
Kommentaarid
Postita kommentaar