Paus

Ega ma siis ainult blogimisest pausi pidanud. Kuidagi läks ka nii, et ma Instagramist, ning te ilmselt ei suuda uskuda, sest ma ise ka ei saa aru, kuidas nii, aga koguni TikTokist olin eemal. No tegelikult Instagrami ja TikTokiga oli mul väline mõjutaja. 

Vahel sa unustad ära, et teisel pool ekraani on päriselt inimesed. Et su blogil on päriselt lugejad, kes kujutavad ette, et sa oled nende sõber. Ja Instagramis on inimesed, kes arvavad, et kui sa iga päev midagi jagad, siis nad tunnevad sind ja tahavad sinuga aega veeta. Rääkimata TikTokist, kus sa ennast hommikul valmis sätid, näitad kuidas sa süüa teed ja trenni. Ja isegi kui sa vahel saad aru, siis sa ei mõtle alati sellele, mis meeleseisundis ning diagnoosiga need inimesed on. Sõnaga, mul oli korraks see moment, kus ma tundsin ennast ebamugavalt, alasti turuväljakul, ja tahtsin end katta, peitu pugeda, nähtamatuks muutuda. 

Pausi pidasin ma koguni töölt. Teate, ma vist ei hakkagi kunagi sellest lõpuni aru saama, aga ikka ja jälle see küsimus: "Kuhu sa lähed puhkuse ajal? Mida sa teed?" ning arusaamatud pilgud, kui ütled, et kodus oled ja absoluutselt midagi ei tee, kui vähegi õnnestub, siis ei tuleks kodust kaks nädalat väljagi. Ma armastan oma kodu. Vaatasin ka üks päev pakettreisi hindasid ning ilmselt peaks minema ja ükskord ära proovima, siis teaks, miks inimesed igal võimalusel kodust pagevad. Ma ei tea. Ma olen vist see igavene sidrunitest limpsi keetja. Ma armastan oma kodu ja kodumaad. Jah, kõik ei ole ideaalne ning vahel on pime ja jahe, aga igas ilmas ja olukorras on ju ometi midagi head ning muinasjutulist. Ma ei kujuta päriselt ette, et mul kusagil mujal maailmas parem oleks, kui kodus. Kuidas see Lana del Ray laulis, et: "It turns out everywhere you go, you take yourself, that's not a lie". Ma olen veendunud, et kui ma ka elaks oma lemmiklinnas, siis oleks mul ikka samad mured, kui Tallinnas, ikka oleks ma üksi, ikka oleks ma veidrik, ikka oleks mul rahaprobleemid, ikka nutaks ma meeste pärast, kes mind ei vääri ja ikka oleks ma õnnelik tillukeste lahkete tegude, väikeste armsate žestide, mõne hea sõna, vapustava veinilonksu, erakordse päikseloojangu ja kuldsete sügislehtede tõttu. Ma ei ole estofiil ega patrioot, ma olen elufiil ja nõukaaja inimene, kes igast junnist keeksi suudab välja võluda, ning omavahel rääkides, ma friiking armastan seda supervõimet!

Niisiis olin kodus ja lugesin raamatuid, tegin trenni ja puhkasin. 

Koristasin. 

Meil on nii palju jama. Kodus, keldris, öäk! Nõusid, riideid, vaase, lillepotte. Mitte, et ma mingi horder oleks, eks, aga kuidagi on nii, et mingid asjad on ühel hetkel nagu vajalikud ja tähtsad, ja siis enam mitte, ja ma muidu annaks ära, aga ma ei tea kunagi kuhu või kellele, nii viin nad silma alt ära keldrisse ja kappi, kuni need sealt paratamatult aasta või kolme pärast lõpuks ikkagi konteinerisse viin. Mõned asjad on sellised, et need ma hea meelega müüks maha. Aga veel päris ei saa. No näiteks on mul täiesti heas korras narivoodi. Aga probleem on selles, et mul elab kodus veel kolm last ja ma ei saa nari müüa, sest üks magab selle ühe osa peal. Teine osa ootab keldris. Veel on mul kodus üks laud ja tugitool, mis ka ootavad oma aega. Nendega on see, et ma ootan kui poeg välja kolib ja otsustab, kas ta tahab ja vajab midagi nendest, kui ei, siis saan lõpuks müüa. Veel on mul terve rauapoe inventaari jagu kruve, mutreid, naelu ja igasugust muud jama, mida "kunagi läheb äkki vaja". Ja ma tean, et see on põhimõtteliselt esimene peatükk juhendist "How to become a horder 101", et sa ei saa ju asju visata, sest äkki läheb vaja. Ainult, et see imekast on oma alleshoidmist läbi aastate õigustanud, kui keset ööd, kui kõik ehituspoed kinni, midagi koost variseb, aga pole hullu, sest sul on seal mingi imevigur ikkagi endal olemas. 

Vahel selle suure koristamise käigus võib mõne aarde otsa koperdada. Näiteks mina leidsin suure koti pesupulbrit, mis mul vist ka juba kaks aastat seisis. Nagu oleks miljoni võitnud. Muide, kes veel on märganud, et pesupulbri hind on viimase aastaga kahekordseks tõusnud? Jube! Hakka või äädika ja soodaga riideid pesema. 

Ehk see aasta lõpp oli selline sümboolne ja praktiline, et sa puhastad oma elu nii energiatest kui kolast ja lähed uude puhta ja tutikana, jättes maha kõik prügi, mis sind ei teeni ning su zeni mürgitab.