Sellest mõtlesin esimest korda Pautsi "Minu Muhumaad" lugedes. Et kuidas ühel ikka elus ei vea. Üks jama ajab teist taga ja kogu elu on üks rist ja viletsus. Loogiline, et siis vingudki terve aeg ja kõik on ümberringi hall ja paha, inimesed inetud ja rumalad, pahatahtlikud ja kurjad.
Nüüd oli põhjust jälle sellele mõelda.
"Minu Kalamaja" lugedes.
Eks loomulikult see Tallinn ongi üks jube koht, kus ainult narkomaanid ja vargad, asotsiaalid ja venelased koos elavad. Iga nurga taga saab jalaga näkku ja kõik jalgrattasadulad pannakse rotti ning lapsevankrid põlema.
Lugesin ja mõtlesin, et ma ei saa aru, millest ta räägib. Millisest Tallinnast ometi. Või olen ma ise loll?
Seda nagunii. Esiteks muidugi sellepärast, et ma olen tallinlane, aga veel suurem viga on see, et ma olen venelane.
Ma ei ole Kalamajas päevagi elanud. Ega Kadriorus. Või Koplis. Olen elanud Mustamäel, siis elasin Pääskülas, siis elasin uuesti Mustamäel, pärast seda elasin Järvel ning nüüd siis jälle Mustamäel. Vargad on mul käinud täpselt null korda. Üks kord varastati küll üks kõlar ära ja ma kahtlustan, et see võis olla keegi, kelle ma ise endale külla kutsusin. Aga olen aastaid ka nii elanud, et koduuks oli pidevalt lahti, kui kedagi kodus ei olnud, sest korteriomanik polnud nõus ukselukku ära parandama ja minul ei olnud ka huvi seda mitu korda teha. Samas, ma olen rott nagunii, mult polegi midagi varastada.
Peksa pole ka saanud.
Või oota, sain. Aga oma isalt, mitte kelleltki võõralt tänaval või trepikojas. Ise pole ka nagu kellelegi äsanud. Jalgrattaid pole keegi varastanud ega titevankreid põlema pannud. Ma arvan, et ma ei saaks arugi, kui keegi narkomaan mulle vastu tuleb. Õde teadis, tema kunagi kooli kõrvalt töötas mõnda aega Vanalinnas turul ja tema juba eemalt tundis ära. Minu jaoks olid need tavalised inimesed. Kunagi kooli ajal oli üks austaja, kelle puhul ma kahtlustasin, et ta on äkki midagi võtnud, sest ta käitus kummaliselt. Läksime koos teatrisse ja silmad vilasid ning ta naeris hüsteeriliselt kõige peale, mis laval toimus. Pärast seda jätsin ta maha ka, nii et ma võin spekuleerida, aga ma kindlalt ei tea.
Ühesõnaga, kui ma ei loeks teiste kogemusi, siis ma elaks õndsas teadmatuses, et siinsamas, minu kõrval ja nina all, käib mingi meeletu peksmine ja varastamine.
Loomulikult, meil on selles mõttes suguvõsa ka suuremast ebaõnnest pääsenud. Ma ei tea, et kedagi oleks näiteks Siberisse kupatatud. Mingid metsavennad olid ühe minu vanaema õe pannkookide ja moosi pärast surnuks pussitanud ja üks vend oli metsas ennast sõjaväe eest peitnud. Ilmselt oli mingeid lugusid seal veel, aga ma kas ei kuulnud neid või olen need unustanud. Aga suures osas läks meil ikkagi nagu kenasti. Jah, rikkaks keegi teiste õnnetuse arvelt ei saanud, mõni oli veidi edukam, aga mingit muinasjutulist edu või kuulsust ei saavutanud keegi. Samas, skaala teises otsas nagu ka ei oldud. Sellised harju keskmised, noh.
Panebki mõtlema, et kas needus siis käibki inimesi mööda ja mõni veri on selles suhtes vastuvõtlikum? Või olen ma sinisilmne naiivitar, kes ei saa aru, kui kurjad ja jubedad on kõik inimesed meie ümber ning sujuvalt unustan ära kõik jama ja paha?
Kommentaarid
Postita kommentaar