Tavaline teisipäev

Mul ei ole lemmik nädalapäeva. Küll aga on juba aastaid, no mingi kümme pluss aastat kindlasti, kõige vihatum nädalapäev. Te arvasite õigesti, selle auhinna saab teisipäev. Mis ehk üllatab, sest tavaliselt vist vihatakse esmaspäevi, aga mul on õnneks elu suures plaanis sellevõrra tasakaalus, et oma tööd ma kirglikult ei vihka. 

Teisipäevad aga...

Ärkasin. Magasin isegi hästi. Pesin hambad ja läksin kööki kohvi keetma. Panin masina peale, avasin külmikuukse, et piima võtta, ja terve see kuradima külmkapp oli kokakoolat täis. Nimelt, need uued korgid, mis on disainitud vist selle mõttega, et need jääksid pudeli külge kinni ja ei ulbiks ookeanis, on parajad nikerdised ja kui poeg oli jooki võtnud siis ilmselt polnud märganud, et kork ei jäänud täiesti kinni, pani pudeli kappi ja hommikul oli poolliitrit magusat kleepuvat koolajooki kõik riiulid, seinad, piimatoodete korv ning abso-faking-luuutselt iga kuradima penn kapis seda ollust täis. Saate aru, jah, hommikul kell 6.42 saate vihainsuldi. 

Hakkasin seda siis pesema, sest mul pole teist varianti. Kakskümmend minutit pesin. Hea päeva algus. Loomulikult, kuna ma olin väsinud ja parasjagu ärritunud, ning ilma kohvita, siis kukkus mul käest asju ja need läksid ümber ja lõpuks oli mul põrandal hapukoort ja soojakastet ja üks õnnetu kappar, kes püüdis purgist põgeneda aga kuigi kaugele ei jõudnud. Ma ei tea miks, aga millegipärast kõik see ei tõstnud mu tuju. 

Järgmine asi, mis mind üdini õnnetuks muutis oli see, et kaalunumber oli eelmisest päevast pool kilo suurem. Ja ma tean küll, et see on sellepärast, et mul hakkavad kohe päevad, aga ikkagi tegi meele mõruks. Niigi on terve aasta kaaluga jama olnud ja mul on juba okse sellest. Peaks vist kaalu minema viskama, õnnelikuks ta mind ei tee.

Siis ma ei saanud oma juukseid kuidagi krunni. Nagu, hakka või nutma hommikul vara. See ei olnud küll too teisipäev, aga ühel teisel teisipäeva hommikul õnnestus mul duši all spontaanne ümberlõikamine sooritada, kui ma enda sabaalust trimmisin. Kolm päeva tuikas seal ja tuletas mulle teisipäeva meelde.

Lõpuks saime kodust minema ja esimese ristmiku peal vasakpööret tehes sai iga rohelise tule alt läbi täpselt üks auto, kuna vastassuunas oli üks rada avarii tõttu suletud ja keegi ju ei anna sulle priipääset, lausa punasega sõidavad, sest kõigil on kiire. Lõpuks oled ise ka sunnitud punasega minema ja lootma, et külje pealt keegi ogar sulle sisse ei sõida. Järgmise foori taga aga on sul mingid munapead kokku saanud ja ootavad vist, et terve faking fooripost roheliseks muutuks ja keegi neile rohelise vaiba maha laoks, et nad saaksid aru, et võib liikuma hakata. Neil ei tundunud üldse kiire olevat. 

Sõnaga, kui ma lõpuks Kärbse koolimaja ette parkimisplatsile jätsin, oli ta mitmekümne uue vandesõna võrra targem. #AastaEma

Loomulikult ootas mind töö juures terve hunnik kirju üürnikelt, kellel kõigil laed tilkusid ja jää oli libe. 

Ning kell oli alles 8.43.

Ma soovin, et saaksin öelda, et see oli erandlik, aga paraku on kõik minu teisipäevad viimased 12 aastat umbes täpselt sama skeemi järgi toiminid. Kõik mu peikad on mind teisipäeval maha jätnud, kõik mu autojamad on aset leidnud teisipäeval, kõik mu rahad on teisipäeval otsa saanud, kõigiga olen tülli pööranud teisipäeval. Ma ei saa siin ju isegi mingit retrokraadis Merkuuri süüdistada, sest no vaevalt, et ta minu jaoks ekstra igal teisipäeval saltot viskab. Esmaspäevad on sellega võrreldes täiesti nunnupallid kullanupsud. Aga siis tuleb see Teisipäev ja keerab mulle igasse õõnsusesse. 

Samal päeval läks ühel kliendil ukselukk katki ja see tuli asendada. Õieti tuli asendada lukukorpus, sest lukukeel murdus. Lukksepp, kellelt tavaliselt me ukselukke ja võtmeid ostame, ütles, et neil praegu pole, aga kohe saab ühest teisest firmast. Sõitsin sinna, majajuhil firmanime, mingit viidet pole, käi ümber maja nagu kodutu koer. Lõpuks siis leidsin. Andsin vana lukukorpuse müüjale ja palusin samasugust. Tõi mulle samasuguse, uurisin veel, et see on nüüd õige, jah? On, on. Okei. 

Ei. Ei olnud õige. Valele poole avanev. 

Tagasi. Liikluses oli minusuguseid õnnetuid, keda teisipäevad ei hellita, rohkem, kui tavaliselt. Iga foori taga saab kolm-neli autot läbi, sest kellelgi on auto surnud keset ristmiku või on matsu pandud, mõned õppesõiduautod nikerdasid ka teiste seas, rääkimata prouadest, kes oma uhke maasturiga ei julgenud rada vahetada ja siis pool liiklust kinni panevad.

Kui ma tagasi teenindusse jõudsin olid mu närvid juba läbi. Ütlesin, naeratamata, kuigi teenindaja naeratas, et te müüsite mulle vale asja. Võtab lukusüdamiku kätte ja kortsutab kulmu, et mis mõttes. Siis pöörab ümber ja näitab lukke kõrvuti ning seletab, et näete, te andsite selle südamiku mulle niipidi, sellepärast ma müüsingi teile vale asja, aga vahetame ümber ja pole midagi. No on ikka küll midagi, mina pidin oma aega ja kütust ning närve raiskama. Ma eeldan, et sa jagad lukkudest tiba rohkem kui mina ja vahet pole, mis pidi ma sulle selle luku ulatan, sina pead aru saama, mis lukk see on. See on umbes sama loogiline, kui ma viin raamatukokku raamatu ja ulatan selle raamatukoguhoidjale tagakaas üleval ja siis tema teatab, et sellist raamatut nad küll mulle ei laenutanud ja toogu ma kodust õige raamat. Kõige rohkem ajas mind närvi see, et tüüp isegi ei vabandanud vaid süüdistas mind, et mina ei osanud õiget lukukorpust küsida. Kes meist see lukuekspert on? Ausalt, ma tunnen selle mehe naisele sügavalt kaasa, ilmselt see mees ei vabanda kunagi millegi pärast ja õigust jääb veel ülegi. 

Päev lõppes sellega, et pidin veini jooma, sest avatud pudel sisises ähvardavalt ja ma ei soovinud hommikust koola intsidenti korrata. Nii jõingi kaks klaasi roosat veini, kuigi mul plaanis polnud, mulle ei meeldi vihasena juua. Ma ei joo närvide rahustamiseks, sest olen aru saanud, et alkohol vaid tugevdab emotsioone, mitte ei maanda. 

Täiesti tavaline, noh. Teisipäev.