Me elame tegelikult väga vingel ajal. Mulle meeldib. See, kuidas asjad arenevad ja paranevad. Ilmselt mitte päris kõik ei parane arengu käigus, aga suures plaanis on minu eluea jooksul väga palju asju muutunud, mis isiklikult mulle on palju rõõmu toonud.
Näiteks ilukirurgia.
Mäletan väga kenasti seda aega, kui ilukirurgia oli üsna lapsekingades ja telerist jooksid hirmsad dokumentaalid valesti läinud lõikustest või inimestest, kes enam aru ei saanud, kust ilu lõppes ja inetus algas. Inimesed rääkisid väärikast vananemisest, mis tol ajal tähendas seda, et noaga ega süstidega keegi oma ihu kallale ei läinud. Täna elame me natuke teistsuguses reaalsuses, kus neid, kes pole midagi teha lasknud, eriti enam ei leiagi.
Minu enda kõige esimene isiklik kokkupuude ilukirurgiaga oli aastal 2012, kui ma lasin endal mõned sünnimärgid näost laseriga eemaldada. See oli nii tilluke protseduur, et ma seda isegi iluprotseduuriks ei pidanud, kuigi kui suurt pilti vaadata, siis need moodustised seal näos mind ei seganud, need ei olnud ka halvaloomulised, need olid lihtsalt väga inetud ja kuigi ma otseselt ei põdenud, siis sotsiaalmeedia levikuga, muutus mu eneseteadlikus neist kõrgemaks, kui muidu.
Silma laser operatsioonist ma kirjutasin alles pikemalt, mis rangelt võttes ehk ei ole samuti iluprotseduur, aga kuna see muutis mind ennast ilusamaks, siis ma panen ka selle sinna kaussi.
Seega, ma saan aru kuidas see käib. Saab alguse väiksest asjast, mis su elu palju paremaks teeb ja sealt edasi pole enam tagasipöördumist.
Kui ma oma esimesed täitesüstid sain, siis mu õde ütles, et tema ei näe mingit vahet enne ja pärast piltidel. Mis, ausalt öeldes, on natuke nagu hea iluprotseduuri tunnus. Muutus peab olema sellevõrra tilluke, et ainult ise tead, mitte nii, et iga inimene, kes tänaval vastu tuleb kohe aru saab, et sa oled "midagi teha lasknud". Mina ise nägin muutust küll. Sellepärast ma uuesti sama asja ka teha julgesin. Viimasest korrast on nüüdseks väga palju aega möödas ja ma näen, et oleks juurde vaja. Paari kohta ma turgutaks praegu veel, mida ma alles paar aastat tagasi poleks näppinud, sest ei häirinud. Nüüd häirib.
Kui ma miljoni võidaks, siis ma ilmselt võtaks suuremalt ette, aga ikkagi selle piires, et ma ise tunneks, et see mind kaunistab, aga teised peaksid mõistatama, et kas ta nüüd lasi midagi teha või on tal lihtsalt geenidega vedanud.
Geenidega on mul nagunii vedanud. Natuke olen sellele vedamisele lihtsalt kaasa aidanud.
Lugejana te teate, et viimased paar aastat olen ma agaralt oma näoga erinevaid eksperimente ette võtnud. Lõpuni ma ei saa ju kinnitada, kas nendest midagi kasu oli või polnud. Selleks oleks ma pidanud ennast kloonima ja kloonil keelanud end kreemitada, siis ehk oleks mingi võrdlushetk. Ise ma tunnen, et kasu on. Eriliselt olen ma vaimustuses hüaluroonhappest. Üks kuu sai mul seerum otsa enne kui uus tellimus saabus ja paar päeva jäi see nahale kandmata, ning kohe oli nahk tuhmim ja peenikesi kortse rohkem.
Teine, võrdlemisi uus asi, mida ma kasutan on retinool. See pinguldab minu meelest ka üsna nähtavalt. Loomulikult ei asenda see botoksit, aga kes kasutavad, väidavad, et retinool pikendab botoksi efekti. Ma ise pole botoksit veel proovinud.
Minu nahahooldus näeb välja nii: hommikul pesen veega, kannan peale kofeiini seerumit silmaalustele, siis vase peptiidi ja hüalurooni seerumi. Niisutan hüalurooni sisaldava kreemiga. Seejärel kannan peale primeri. Vastutustundlik oleks peale kanda ka päiksekaitsekreemi, aga ma olen laisk ja ma püüan ennast veenda, et kuna jumestuskreemis ja meigialuskreemis on SPF juba sees, siis ehk see kaitseb piisavalt. Õnneks meil siin see päike nii vinge pole ka.
Õhtul võtan maha silmameigi, puhastan nahka puhastuspiimaga, kaks korda nädalas kasutan AHA + BHA keemilist koorijat. See peaks sügavalt puhastama vanadest naharakkudest. Siis panen peale retinooli ja hüaluroonhape seerumit ning lõpuks bakuchoili sisaldava öökreemi. Bakuchoil on sisuliselt sama, kui retinool, aga veidi leebema toimega ning seda võivad julgelt kasutada ka need, kellele retinool ei sobi. Mul retinooliga probleemi pole, aga kuna ma seda nagunii seerumina peale kannan, siis ei ole vaja hulluks vast ka minna.
Vahel mul ununeb mõni asi ära. Eriti hommikuti on see jama. Näiteks unustan meigialuskreemi kanda ja ma tunnen kohe erinevust. Kohe saan aru, et jumestuskreem ei istu nii hästi, kui muidu või on nahk tunduvalt tuhmim ning ei sära tervelt.
Lisan siia, et kõiki neid asju, mida ma teen näoga, teen ma ka kaela ja kätega. Räägitakse, et just kaelalt ja kätelt on vanus näha, isegi kui meigiga saab näos suuremaid märke varjata. Kaelalt ma näen ainult piltide pealt teatud nurga alt, et nahk ei ole nii prink, kui võiks. Kätelt on kuidas kunagi (loe: sõltub kui palju olen käsi kreemitanud). Vahel vaatan, et õudus, mingid Kunksmoori käed ja teinekord jälle, et oi, nagu tütarlapse omad.
Üks asi, mida ma veel teen selleks, et võimalikult kaua nooruslik välja näha, on trenn. Justnimelt jõutrenn. Mida vanemaks saad, seda rohkem tuleks jõutrennile rõhku panna, kuna lihased kärbuvad tohutu kiiresti. Jõutrenn aitab kaasa kollageeni tootmisele. Muide, kollageenist rääkides, siis peale seda määrida pole mingit mõtet, see ei imendu naha kaudu. Kui juurde on vaja võtta, siis seespidiselt. Aga jah, tehes trenni, toodab keha kollageeni.
Üks asi, mida ma olen märganud ja mis mind natuke ärevaks teeb, on see, et ma näen kui suurt rolli mängib mu tsükkel välimuse juures. Kaks nädalat kuus näen ma välja terve, särav ja kena, ja siis kaks nädalat näen ma välja nagu midagi, mida sa leiad kakas nädalat pärast sünnipäeva pidu diivanipatjade alt, täpselt enam ei teagi, mis see on aga näeb kahtlane ja hirmuäratav välja. Minu hirm on see, et mis siis saab, kui kuupuhastus täiesti lõppeb. Kas ma jäängi siis permanentselt selle diivanieluka moodi?
Ehk siis sellised mõtted jälle ilust ja vananemisest.
Räägitakse, et kui sa 45aastaselt veel pandav välja näed, siis ilmselt nii jääbki. Ma olen alles 43 ja viimase paari aastaga on mu välimus tohutult muutunud, mitte just paremuse poole. Ei tea, kui hulluks see asi siin järgnevate aastatega veel läheb ja millise näoga ma ülejäänud 50 aastat elama pean.
Võibolla polnud see silmaoperatsioon lõpuks ikkagi nii eriliselt hea mõte...
Kommentaarid
Postita kommentaar