Kui ma kolmapäeva hommikul Delfist seda pealkirja lugesin ei tekkinud mul millisekundiks ka mõtet, et see võiks olla pahatahtlik laim. Nii palju, kui Levandist on aastate jooksul artikleid ilmunud, on need kõik kõnelenud sama lugu. Aga loomulikult ei ole ju asi ainult temas. Sport, kui me räägime võistlusspordist, tipp-spordist, ongi juba oma natuurilt sadistlik-masohhistlik elustiilivalik.
Seda, mida tippsport sinuga teeb, nägin lähedalt oma noore kallima pealt. Mees, kelle isa oli kunagi olümpialootus ja kes oma lapsed on selles vaimus kasvatanud. Nägin kõrvalt, kuidas peika noorem vend ikka veel isa unistusi ellu viib ja milline inimvare ta ise seda tehes on. Andke andeks, aga mina ütleks, et tegemist on teatud laadi laste kuritarvitamisega. Ja okei, kutt on praegu 20 ning põhimõtteliselt võiks ta ju ise otsustada, mida ta oma eluga teeb ja kui see pole see, mida ta teha tahab, siis on tal vabadus teha muud. Aga kas ikka on? Nähes, kuidas see mõjutas peresuhteid, kui vanem vend tippspordist loobus ja kui see on sisuliselt kõik, mida sa elust tead, siis sa ei ärka lihtsalt ühel hommikul üles ja ei ütle, et teate, mulle aitab. See oleks umbes nagu sektist lahkumine.
Ma ei hakka isegi teesklema seda, et ma tean, mida tähendab elada spordi nimel. Nagu öeldud, minu kõige lähem pilk sellele oli kuti kõrvalt, kes oli selleks ajaks juba loobunud. Aga ka tema puhul dikteeris see eluviis kõike muud, isegi aastaid pärast loobumist. Seda, mis kell sa ärkad, mida sa sööd, kui palju sa sööd, mida sa jood, kui sa jood, milliseid toidulisandeid sa võtad, kui palju ja millal, kellega sa suhtled, palju sul on aega suhelda oma perekonna või lähedastega, palju sa ennast avad, kellele sa ennast avad. Seda oli valus kõrvalt vaadata.
Kui ma vaatasin ta venda vastu võtmas medaleid pärast edukaid sooritusi, siis tekkis minul küll küsimus, et milleks ta seda teeb. Ta silmis polnud võidurõõmu, ta ei säranud õnnest, ta polnud elevil, ta ei pakatanud adrenaliinist. Mina teen muidugi sporti valel põhjusel. Ma tahan ennast hästi tunda. Võibolla kui sporti õigesti teha, siis oledki pärast läbi nagu põrandakalts.
Aga jah, nii nagu mina sporti teen, nii ei saavutagi mingit edu. Nii ei jõua areenile, nii ei jaga keegi sulle medaleid ja ei jäädvusta su pilti ajalooraamatutesse. Selleks, et kuhugi jõuda, peadki ennast ületama ja olema ülimalt distsiplineeritud. Masohhist. Ning sul peab olema treener, kes on sadist. Kes sind piitsutab ja sind tagant sunnib, ükskõik mis hinnaga. Ennast hellitades ja ilusate sõnadega, õlale patsutades ja pulgakommi ulatades ei saavuta midagi. See on hind, mida sa pead maksma edu eest.
Lisaks söömishäiretele, psüühikahäiretele, unehäiretele, madalale enesehinnangule, mõnel juhul ka seksuaalsele ärakasutamisele, kehavigastustele ja röövitud lapse ning teismeaaastatele, see on. Kopikas.
Kommentaarid
Postita kommentaar