Laisk

Nädalavahetusel olen ma väga laisk. Nädala sees mõtlen ikka, et võiks ju trenni minna, teeks kiire trenni ja küll ma ka puhata jõuan. Aga reaalsus on see, et ma ei käi nädalavahetusel trennis. Kui just seal mingit muud kohtumist pole ette nähtud. Olen laisk. 

Möödunud nädalavahetusel olin ka jube laisk.

Ärkasin laupäeval kell 7.20. Käisin pesus, tegin kohvi ja potsatasin diivanile raamatut lugema. Siis mul meenus, et mul on vaja pesumasinast pesu kuivama panna ja uus laar pesu pesta. Järjehoidja raamatu vahele ja tats-tats vannituppa, pesu välja ja selle ulatasin Krahv von Kolmandale, kes selle restile pani. Pesu masinasse, programm sisse ja tats-tats elutuppa raamatu juurde. Natuke lugesin, siis mul tuli meelde, et ma tahtsin inimestelt küsida, et millised trenniriided praegu moes on. Leidsin telefonist suvel filmitud video ja monteerisin sellest kokku loo, milles küsin nõu. Keegi kommenteeris, et ma näen nii sale välja. Võtsin oma kaaluäpi välja ja vaatasin, et ma olen viimase aastaga 5 kilo juurde võtnud. Saate aru 5 kilo! see on tervelt poolteist vastsündinut. Ja ma pole rase. Mõtlesin Pillekese peale, et kuidas tal see "nothing tastes as good as skinny feels" elustiil läheb. Lugesin raamatut. Siis mul läks kõht tühjaks ja läksin omletti tegema. Sõin kaks kolmandikku omletti, rohkem ei jaksanud. Siis ma pesin kohvimasinat katlakivist. Ja tegin hommikusööki lastele, kes ärkasid kell 13.00. Lugesin raamatut. Tõmbasin tolmu. Vastasin sõnumitele. Pesin lühtrit, sest mul tuli meelde, et olin lugenud, et inimesed ei pese kunagi lambipirne ja mulle meenus, et ma ka olen üks nendest inimestest. Kui ma juba lae all kõlkusin, siis pesin ühtlasi ka külmkapi pealse ära, sest poeg oli küsinud, et kas ma seda ka kunagi pesen, sest ma ei pese, sest ma ei näe nii kõrgele, aga tema näeb, sest ta on 193cm pikk. Siis ma muidugi nägin, et aknad on ka mustad ja pesin köögiakna ära. Hea meelega oleks teised aknad ka kohe ühe soojaga pesnud, aga mul sai klaasipesuvedelik otsa ja ma olin nii laisk, et poodi minna ei viitsinud. Poeg ka ei viitsinud, sest "miks mina pean üksi kõike tegema", olin just palunud tal teise pesumasina täie pesu kuivama panna, kui ma kolmandat laari pesin. No jah, ei pea, kui ema on laisk, siis kuidas ma nõuan, et teised oleks tublimad. Siis ma panin liha ahju ja keetsin kartulit juurde. Võtsin riiulitelt tolmu, puhastasin robottolmuimejat, pesin põrandaid. Istusin diivanile ja lugesin raamatut. Pesin tualetti ja dušši. Sõin lõunat ja küsisin pojalt, et kas ma võin veini võtta. Miks ei võiks, küsis ta. Noh, sest kell on alles 15.58 ja üldiselt enne viite ei ole hea maitse alkoholi tarbida ja et kuidas ta saab sellise joodikust emaga koos üldse normaalseks täiskasvanuks kasvada. Poeg muigas. Küsisin, et kas ta tahab ikka veel moslemiks hakata. Ütles, et ei. "Kas sellepärast, et sealiha on liiga maitsev?" "Ei, sest nad ei tohi elusolendeid joonistada." "Seda ma pole kuulnudki. Kas su klassivend rääkis sulle?" "Ei, ma ise internetist lugesin." "No selge. Aga ei, tubli oled, selles mõttes, et tore, et sa asjade vastu huvi tunned ja oma silmaringi laiendada tahad. Mis siis nüüd edasi, katoliiklus, mormoonlus, judaism?" Pööritas silmi, no mida sa selle joodikuga ikka taidled. Lugesin raamatu läbi ja vaatasin, et ma ei saa sellest postitust teha, sest mulle ei meeldinud see pilt, mis mul raamatust oli. 

Tahtsin uut pilti teha. See raamat vääris paremat pilti. Aga pildi tegemine ei ole minu jaoks lihtsalt pildi tegemine. See on projekt. See tähendab valgust, lilli, ideed, kangaid, meeleolu, inspiratsiooni ja eelkõige piisavalt selget pead. Siis ma vaatasin umbes miljon osa Law and Order: Special Victims Unit ja näppisin samal ajal telefoni, sest ma sain aru, et ma olin enda meelest jube laisk olnud terve päev, aga raamatut olin ainult 200 lehekülge lugenud, ja mulle tundus, et kõik peavad teadma seda, kui laisk ma olen ning ennast häbitult kiitma. Sest ma olen aru saanud, et inimesed usuvad seda, mida sa neile ütled, kuigi faktid räägivad midagi muud. Näiteks, kui ütled, et sa ei teinud mitte midagi, siis nad seda usuvadki, mis siis, et sa tegid viis korda päevas süüa, koristasid, pesid pesu, triikisid pesu, pesid aknaid, pesid paganama lambipirne(!), pesid nõusid, küürisid vetsupotti, nühkisid vannitoa vuugivahesid, toitsid kassi kaheksa korda, puhastasid kassiliivakasti, võtsid tolmu. See pole ju midagi! 

Pärast mitte millegi tegemist ronisin kell kümme voodisse ja hakkasin juba unistama sellest, kuidas ma pühapäeval kohe päriselt mitte midagi ei tee.

Pühapäeval ärkasin kell 8.20. Käisin poes, sest mul oli ju vaja lilli ja värki selle pildi jaoks ning klaasipesuvedelikku akende pesuks. Sain lilli ja igast värki, mida ma lõpuks pildil ei kasutanud. Aga ma kasutasin teistel piltidel. Poolteist tundi läks mul pildistamisele. Ma oleks selle aja jooksul jõudnud umbes 70 lehekülge raamatust lugeda. Aga tegin hoopis pilte. Valgus oli hea, kuidagi kõik laabus ja stress tekkis ainult sellest, et ma ei saa neid kolmetuhandet identset fotot kusagil kasutada ja pean raske südamega kustutama. Suurest masendusest postitasin ühe foto kohe Instagrami, enne kui ma ta kustutada jõuan. 

Kell oli juba 11 kui ma lõpuks maha istusin ja hommikusööki sööma hakkasin. Kugistasin kiirelt toidu alla ja läksin aknaid pesema. Siis ma triikisin umbes tund aega. Mulle meeldib triikida, pole vaja jälle ohkama tulla, et miks ma ennast piinan. See ei ole minu jaoks piin. Ma panen Law and Order: Special Victims Unit peale ja triigin. See on nagu preemia, midagi hõrku ja imelist, mida ma iga nädal ootan. Sest ma saan teha midagi kasulikku, millest terve mu pere saab kasu, samal ajal midagi toredat vaadates ilma, et ma seepärast pean süümekaid tundma. Jah, ma tunnen süümekaid, kui ma vaatan telekat. See tundub mulle aja raiskamisena. Aga kui ma triigin samal ajal või teen midagi muud, siis on kõik hästi. Pärast triikimist pidin veel natuke koristama, sest triikimisest tuleb jube palju tolmu ja mulle ei meeldi tolm. Loomulikult oli kass ennast sättinud nii nunnult minu raamatupildistamise heaks seatud lõuendile, et mul oli vaja temast pilte ja filme jäädvustada. Natuke poseeris, aga ta on mul selline tagasihoidlik, et ta pikalt ei kannata modelliks olemist. 

Kell oli juba kolm, kui lõunat sõin. Pojad hakkasid ka ärkama ja tegin neile hommikusöögiks vahvleid vahukoore ja maasikatega. Tegin lõuna ka kohe, mille nad pärast hommikusööki ühe soojaga alla kugistasid. Siis ma postitasin oma eelmisel päeva kokku monteeritud video ja kui esimese kümne minuti jooksul oli sellele ainult kaks inimest südame jätnud, siis tundsin ennast absoluutselt naeruväärsena ja tobedana ning kinnitasin endale, et kõik vihkavad mind. Kui kahe tunni pärast oli rohkem laike, siis mul tuli meelde, et ma pole nii oluline, et inimesed mind viitsiks vihata. Läksin ja pakkisin trennikoti ära ning musitasin kassi, kes oli ennast minu voodile kerra tõmmanud ja norskas nohinal. Lugesin veel raamatut ja pidasin plaani esmaspäevast ranget paastu alustada, sest mul on varsti pildistamine ja ma tahan võimalikult anorektiline sellel paista. Anorektiline ma ei paista, ma juba tean, aga natuke saledam võiks paista. Ja üldse, ma ei saa aru, kuidas ma viis kilo olen juurde võtnud. Viis kilo! Kuidas ma riietest midagi aru ei saa? Kuhu see kaal on läinud? Mille eest mind karistatakse? Mul oleks kiirelt vaja armuda, siis ma unustan söömise. Kolm kuud hiljem, kui mind maha jäetakse, võtan jälle maha. Nagu, kas keegi ei tuleks vabatahtlikuks? Ikka ilusate buduaaripiltide nimel. 

Esmaspäeval kui äratuskell 6:35 helises olin just jube ilusa noormehega mingit eriliselt olulist juttu rääkimas. Ma ei mäleta mis see oli, aga ma mäletan, et olin jube tark ja vaimukas ning noormees vaatas mind imetlevalt. Kaalu pealt vaatas mulle 60,4 kilo vastu. Pilleke, ma ei tea, kas sul veel on see kindlameelsus õhust ja armastusest toituda, aga ma igatahes olen mõttes koos sinuga ja vaatan, kuidas mul endal läheb.