Esimesel jaanuaril oli vaja GR 2025 aasta lugemisväljakutse paika panna. Teate, peab, ei pea, see on muidugi iga inimese enda otsustada, mulle meeldib, kui mul on mingi konkreetne siht silme ees. See distsiplineerib.
Eelmisel aastal valisin enda eluaastate järgi arvu, seekord siis läksin vana klassikalist teedpidi ja võtsin sihiks raamat nädalas lugeda.
Aasta algus ei olnud selles osas eriti muljetavaldav, sest jõudsin suure vaevaga kõigest neli raamatut lugeda. Aga need kõik olid nii head, et ma nautisin nende lugemist sajaga. Hoidsin ennast tagasi, et ma liiga kiiresti läbi ei saaks.
Esimeseks raamatuks sai Seamus O'Reilly "Kas sa kuulsid, et emme suri ära?" See raamat oli mul pikalt soovinimekirjas, kuigi ma tegelikult ei teadnud üldse, millest jutt, aga ju see kusagilt kellegi palavalt soovitatud oli ja nii ma ta ette võtsin. Kusjuures mõtlesin veel, et ma liiga vähe kirjutan endale soovinimekirja raamatuid, sest pole haruldane, kui ma lähen raamatukokku ja võtan oma nimekirja välja ning ei leia riiulitelt ühtegi soovitut.
Igatahes, Seamuse raamat on elulooline lugu sellest, kuidas noormees viieaastasena oma ema vähile kaotab (appi, see lause kõlab nii väärakalt, nagu ma oleks otse inglise keelest tõlkinud. Ilmselt kõlaks paremini, kui ma oleks kirjutanud "kuidas vähk Seamuse ema röövis"? või "kuidas Seamuse ema vähki suri"). Hästi huvitav oli kaotust ja leina läbi lapse silmade kogeda. Muidu ikka täiskasvanud jagavad seda, kui kurb ja lohutu on elu ning püüavad seda kaotust lastele kuidagi kergemaks ning mõistetavamaks teha. Aga siin raamatus poiss hästi ausalt kirjutab, et ega ta lapsena tegelikult lõpuni aru ei saanud, mida surm tähendab. Sellest ka raamatu pealkiri, kuidas poiss oli ema peietel külalisi rõõmsalt tervitanud ja küsinud, et kas nad juba kuulsid, et emme ära suri. Raamatut ei tee huvitavaks ainult see, et noor poiss emast ilma jäi. Suurem enamus raamatust keskendub hoopis sellele, kuidas poisi isa sai hakkama laste kasvatuse ja majapidamisega, sest peres oli kokku 11 last.
Mulle väga meeldis see, kuidas autor oma isast kirjutab ja kuidas ta tunnistab, et lapsena vajas küll tähelepanu, aga tundis end siiski armastatuna. Lapsena kogetakse elu hoopis teisiti, süütult ja rõõmsalt. Või vähemalt see laps koges. Hästi soe raamat. Mitte mingi pisarakiskuja.
Järgmise raamatuga oli selline tore lugu, et seda mulle ei soovitatud. Juuksuriga me aegajalt ikka räägime ka loetud raamatutest ning jagame üksteisele soovitusi ning hoiatusi. Ja siis üks kord juuksur mainis, et ta oli lugenud midagi, mis talle tohutult muljet avaldas, aga ta ei ütle mulle, mis raamat see oli. Nagu? Mis mõttes? Käisin peale, tema keerutab, ütleb, et ega see nüüd nii hea ka ei olnud, kui aus olla, siis selline omamoodi ja imelik. No okei, aga kui sa ei ütle, mis see oli, siis ma ei saa ju teada. Ei, ei, unusta ära, vabandust, et ma üldse midagi ütlesin. Appi! Tükk aega jändlesime, kuni ta üsna vastumeelselt siis lõpuks raamatu nime avaldas.
Ei, ma tegelikult saan aru. Mul on endal ka nii olnud, et mõni raamat meeldib hullupööra, aga samas on sisimas mingi hääleke, mis ütleb, et kui teised teada saavad, et sa seda loed, siis hakkavad nad sind viltu vaatama. Ehk vahel on lihtsam oma sümpaatia maha suruda või enda teada jätta. Vahel võib ka nii olla, et mõni raamat meeldib ja sa seda kiidad ja siis keegi teine loeb sinu kiituse peale ja ütleb, et fuih milline ilge saast ja siis hakkad ise ka mõtlema, et kuule, äkki oligi aga ma ei saanud aru. Näiteks Backmani raamatutega oli mul nii. Hullult meeldisid, kuni keegi mingi kommentaari õhku viskas pärast mida pole ma enam ühtegi Backmani lugeda suutnud. Seega, ma saan aru, miks vahel ei tahaks mingit soovitust anda.
Teisest küljest, who the f*ck cares? Selles mõttes, et no kui ei meeldi, siis ei meeldi, aga kui meeldib, siis on ju tore. Raamatutega on minu meelest tihti nii, et see peab tulema su ellu õigel hetkel. Mul on piisavalt näiteid sellest, et loen midagi ja tunnen, kuidas see mu hinge ribadeks rebib ja ma ulun nutta, samas kui ma sama raamatut teisel eluhetkel loen, siis vaatan, et no mida ilgust, kuidas sellist jura saab üleüldse kirjutada, ammugi lugeda.
Igatahes Dörte Hanseni "Mere äärde" meeldis mulle väga. Minu meelest polnud üldsegi kummaline või veider raamat. Karakterid olid mõnusad, sellised elulised, mitte liiga head aga ka mitte liiga pahad. Kõigil omad hingetraumad ja toimetulekumehhanismid. Üks tsitaat oli seal ka, mis mulle meeldis.
Põhimõtteliselt räägib raamat ühe Põhjamere saare püsielanikest ja sellest, kuidas nad seal aasta läbi toimetavad, kuidas nad suhtuvad turistidesse, kes vaid suvel saabuvad ja kuidas tulevad sügis-talvise masendusega toime, mis neid saarel hoiab ja mis neid saarelt peletab. Selline melanhoone lugu, aga kuidagi jällegi sobis mulle ja mina küll julgen seda soovitada, sest liiga veider see minu meelest polnud. Just eluline, sest, noh, normaalsed inimesed ju ongi veidrad.
Kolmandaks sattus Valerie Perrini "Kolm". Kas pole tore kokkusattumus! Perrini looming mulle istub. Tema tugevuseks on tugevad ja omanäolised tegelased, kes igaüks omal moel isiklike deemonitega võitleb, kaotamata sealjuures inimlikkust ning empaatiat. Võibolla on tema tegelased natuke liiga head, aga võibolla on tal lihtsalt selline oskus, oskus leida kõigis head.
"Kolm" räägib kolmest lapsepõlvesõbrast, kes kuidagi juhuslikult kokku juhtuvad ja kuidas üks neist on ühendav lüli, mis ka teisi koos hoiab. Sõprus on puhas ja siiras, selles ei ole midagi räpast ega vulgaarset. Lastele omaselt üksteist ei naeruvääristata ega kritiseerita, kadedus surutakse maha ja tehakse kõik endast sõltuv, et sõprus püsiks tugev ning jätkusuutlik. Tekst kulgeb paralleelselt kirjeldades lapsepõlve, kiigates juba täiskasvanuellu. Autor puistab teksti tillukesi mõistatusi ja juhtnööre ning lõpus saab kõik selgeks ja ükski küsimus ei jää vastuseta.
***
"Sisimas oli Nina maailmas üksi. Parem oli maailmas üksi olla oma kodus."
***
"Ta mõtles tihti, et teda ei erista litsist suurt midagi. Ainult see, et klient oli iga päev sama ja et ta magas linade vahel, millele oli tikitud nende lossi vapp. Me saame selleks, mida me endast teeme ja millega me ise nõustume."
***
Minu enda jaoks on selle romaani kõige meeldejäävaim osa sellesse sisseehitatud soundtrack. Niimitmeski romaanis kirjutab autor, et tegelased kuulasid seda või teist lugu (näiteks "Vernon Subutex'is"), aga ma pole kunagi viitsinud konkreetset pala Spotify'st üles otsida. Seekord otsisin. Ja vau! See muutis lugemiselamust kardinaalselt ning ma olen sellest absoluutses vaimustuses! Nimelt olles Perrini loominguga tuttav, on tema tekstid minu jaoks sellised pisut melanhoolsed ja nukrameelsed, aga kui ma kuulasin lugusid, mida tema tegelased kuulasid, laulsid, mille järgi tantsisid ja mis nende elukäiku mõjutas, siis muutus ka see, kuidas ma ise romaani tajusin. Ehk siit edaspidi hakkan ma alati kuulama ka autori viidatud muusikapalasid ja muudan oma lugemiselamuse interaktiivsemaks.
Viimase jaanuaris loetud raamatusoovituse sain samuti juuksurilt. Pärast seda, kui ta kuulis, et "Mere äärde" mulle hirmsasti meeldis, julges ta mulle ka teisi oma lemmikuid soovitada. Nii sattuski mu lugemislauale Kjell Westö "Väävelkollane taevas".
Huvitaval kombel räägib ka see raamat kolmest lapsepõlvesõbrast. Kuigi dünaamika ja suhted on selles sootuks teised. Naljakas oli minu jaoks ka see kokkusattumus, et juhtusin lugema romaani kohe pärast seda, kui minu enda romaan sai kriitikat meeskarakterite pahelisteks kirjutamise pihta. Naljakas, sest "Väävelkollane taevas" kirjutab ainult kas pahelistest meestest või meeste pahelisusest, ning piir nende kahe vahel on õhkõrn. "Sa oled oma teod," kirjutab autor. Ometi on autor ise mees ja nii palju kui ma asjast aru saan, siis romaani jaoks ainest on ta oma päriselu kogemustest ammutanud. Ehk siis mehed kirjutavad ise oma mehed pahadeks. Võrdluseks Perrini "Kolm", milles mehed olid pigem meeldivad ja sümpaatsed. Loomulikult ma järeldasin sellest, et mehed ise kirjutavad mehed pahaks, sest nad teavad, kui pahad on mehed. Naised, me loodame ilmselt viimse hingetõmbeni, et mehed on sisimas sama head, kui meie ja sellepärast me nende pahelisele käitumisele selgitusi ja vabandusi otsimegi, kuna meile ei mahu hinge, et keegi, keda me imetleme ja armastame, on südames kuri.
***
"Miks sa pead kasutama oma teadmisi teiste rõõmu rikkumiseks?"
***
"Väävelkollane taevas" on üsna raskemeelne. On valusad teemad nagu vaimsed haigused, depressioon, alkoholism, enesetapp, perevägivald ja lapsekaotus. Taustaks pöördelised maailmasündmused nagu kommunismi lagunemine, majanduslangus ja tööpuudus. Huvitav oli lugeda mehe seisukohta sõprusele ja romantilistele suhetele, vaadet sellele, kuidas valitakse lähedasi nende sotsiaalse staatuse ja kasulikkuse järgi. Kuidas manipuleerimine ja valetamine saab alguse juba lapsepõlvest ning kuidas selles elu jooksul vilunumaks saadakse. Raske oli lugeda ka sellest, kui lihtsalt oma perekonnale selg keeratakse ning nuga selga lüüakse ja seal ei mängi veresidemed ega perekondlik lojaalsus mingit rolli. Mõnevõrra lohutav oli lugeda, et ka teistel inimestel on suhted keerulised, räpased ning toksilised ja ega keegi täpselt ei tea, kuidas neist välja ja üle saada. Loomulikult oli 80 ja 90ndatel psühholoogi poole pöördumine oma murede puhul stigmatiseeritud ja hakkama püüti oma mõistuse ja jõududega saada. Mis ilmselgelt neid eelnimetatud hädasid ainult süvendas ja nende all vaevlejaid masendas. Keeruline, aga huvitav lugemine.
Aga mida huvitavat teie sel aastal juba lugenud olete või mille lugemist ootate? Ning kas teie kuulate lugusid, mida autor on vaevaks võtnud raamatutesse tuua või jääb see teist puutumata?
Ma esitan hoopis vastuküsimuse. NImelt on mul selle aasta eesmärkide seas taas raamatuid lugema hakata (või vähemalt proovida), aga ma ei ole kuu ajaga suutnud ainsatki raamatut leida või välja mõelda. Kust sa ideid, soovitusi või nn. lugemisnimekirja leiad? Vanasti ma lihtsalt läksin raamatukokku ja võtsin suvalisi raamatuid, ja leidsin nii mõnegi pärli niimoodi, aga enam ma raamatukogus ei käi, peab kuidagi autorite või pealkirjade järgi hakkama saama. Või siis, radikaalne idee, peaks jälle raamatukokku minema.
VastaKustutaMa saan soovitusi Instagramist, mul seal enamik jälgitavaid ongi bookstagrammerid ja nemad jagavad soovitusi. Julgen soovitada ka Suvehiidlase blogi, ta kirjutab seal oma loetud raamatutest (tal on ka IG, sama sisu mõlemas). Marca raamatusoovitused on väga huvitavad ja mulle meeldivad Tilda omad ka. Aga soovitan ka raamatukokku minna. Võibki kohe leti juurde minna ja öelda, et tahaks midagi, aga ei tea mida ja küllap nad oskavad soovitada. Mul on üks sõbranna, kes töötab raamatukogus ja temalt olen mitmeid soovitusi saanud. Minu tüüpiline raamatukogu külastus käib nii, et esiteks ma lähen uute raamatute riiuli juurde ja vaatan, kas sealt midagi silma jääb, siis ma lähen edasi tagastatud raamatute riiuli juurde ja vaatan, mida huvitavat teised on lugenud. Pärast seda vaatan üle oma GR TBR (to be read, ehk mida soovin lugeda) nimekirja ja uurin, kas ma sealt midagi leian ja mõnikord, eriti kui on populaarse või uue raamatuga tegemist, lasen ennast raamatukoguhoidjal soovinimekirja lisada ja kui see raamat jõuab raamatukokku, siis saan meili.
KustutaKüsimus väga hea, hea meelega kuulaks, mida teised vastavad.
Facebooki lugemise väljakutse grupp on ka üsna hea soovitsute osas, Tilda omi vaatan alati, nüüd tema eilse kirjelduse põhjal tahaks lugeda Amor Towles "Härrasmees Moskvast". Kellele meeldib Perrin, ma julgen arvata, et võiks meeldida ka Katherine Pancol, kui veel lugenud pole, ise olen temalt lugenud "Krokodillide kollased silmad ", sellest oli film ka, mulle hirmsasti meeldis ja praegu loen tema "Pruudil olid jalas kollased saapad", mumeelst jälle jäga ägedate karakteritega perekonnalugu, seda ma loen aeglaselt, sest ma prantsuse keeles loengi aeglaselt. Teiseks võtsin uuesti ette Thomas Mani "Võlumägi", saksa klassikalise kirjanduse üks lipulaev, olen sellega mitu korda alustanud, aga edasi ei saa, nimetan seda oma alaliseks öökapiraamatuks, iseenesest on see täis vaimukusi ja keelelisi pärleid, aga tegevust on väga vähe ja seega on minul väga raske tähelepanu hoida. Püüan seda ka ikka tasapisi edasi närida.
VastaKustutaAga kuna krimkade tõlkimine asendab mulle suuresti lugemist, siis loen kordades vähem, kui varasematel aegadel. Nooruse ja lapsepõlvega ei anna võrreldagi. Nüüd oolen hakanud tasapisi mõtlema, et võiks krimidele lisaks ka mingeid perekonnalugusid tõlkida või midagi prantsuse keelest, aga hetkel aega eriti pole, äkki mingite aastate pärast. Nagu näete, on mul ikka mitu raamatut pooleli, olen suht hüplik lugeja.