"Sex Substanser som förändrar ditt liv"
David JP Phillips
Tõlkinud Heidi Saar
Kirjastus Pegasus
Vahelduseks lugesin natuke populaarteaduslikku kirjandust. Olengi selle žanri kuidagi hooletusse jätnud. Raamat räägib kuuest keemilisest ühendist, mis kõik meie heaolu tunnet toetavad ja ergutavad. Need ained on dopamiin, oksütotsiin, serotoniin, endorfiin, kortisool ja testosteroon. Autor selgitab väga lihtsalt ja praktiliselt, kuidas mingi aine meid mõjutab ja kuidas seda ainet ise enda ajus ergutada või vajadusel kontrolli all hoida. Sest ega liiga palju hea ka enam hea ei pruugi olla.
Teate, mulle meeldis.
Jah, see on väga lihtsalt kirjutatud ja on tunda küll, et autor on võtnud seisukoha, et kuna tema sai tänu raamatus kirjeldatud tehnikatele oma depressiooni kontrolli alla, siis kõik teised peaksid ka saama, aga mulle ikkagi meeldis. See raamat on positiivselt üles ehitatud ja mulle meeldis selle lihtsus. Minu jaoks näiteks dopamiin ja endorfiin olid pigem sama ja alles sellest raamatust sain ma aru, milles seisneb nende erinevus. Testosteroon ja kortisool on minu jaoks aga pigem olnud negatiivse varjundiga ühendid ja alles raamatust sain ma teada, kuidas neid enda kasuks toimima panna.
Kuid ma arvan, et kõige rohkem meeldis mulle raamatus see osa, kus ma sain aru, miks mul hea on olla. Kuidagi instinktiivselt ja hea õnne tulemusel olengi ma osanud oma elu nii korraldada, et kõik need ained tekivad mu ajus iseenesest ja enamasti ka õiges koguses ning see selgitab, miks mul pole ammu olnud depressiivseid episoode või miks ma tunnen ennast enesekindla ja rahulolevana,
Loomulikult on kõik need samad vanad tüütuseni äraleierdatud valikud elus - valik teha trenni ja valik lugeda ilukirjandust, valik piirata ekraaniaega ja valik veeta aega päikese kes, valik ümbritseda ennast headest sõpradest ja koduloomadest, valik toituda tervislikult ja valik lubada endale midagi head. See ei ole midagi uut, see pole mingi hästi hoitud saladus.
Muidugi mind häiris see, et autor arvas, et kui kõik inimesed täpselt nii teeks, siis keegi ei tunneks ennast halvasti ja kellelgi poleks sutisiidseid mõtteid ega depressiooni. Tema ju sai aastakümneid kestvast depressioonist tänu neile lihtsatele praktikatele jagu. Mul on tema üle hea meel, aga paraku on see siiski liialt lihtsustatud ja ma ütleks et isegi arrogantne suhtumine. Nii palju kui ma aru saan, siis mees ise ei ole ka teadlane ega psühhiaater, ta on lihtsalt, noh, mees. Ja meestel on see arvamus, et kui nad jalgratta leiutasid ja selle selga hüppasid ning õppisid ja sellega natuke ringi liikuma, siis suudavad nad kogu maailma panna rattaga sõitma ja abirattaid pole kellelegi vaja, sest temal enam pole. Aga eks igasugustesse eneseabi ja nõuande raamatutesse tulebki eluterve kriitiga suhtuda ja võtta, mis resoneerub ning jätta, mis ebapraktiline on.
Igatahes, mina tundsin, et praegusel eluhetkel, selles kohas kus ma emotsionaalselt ja mentaalselt olen, see raamat sobis mulle, kinnitas mu tegutsemistahet jätkata samal viisil, tõstis mu enesekindlust ja pakkus äratundmisrõõmu. Ilmselt ma sügavas depressioonis inimesele seda raamatut ei soovitaks, see võib vastupidist mõju avaldada.
Kommentaarid
Postita kommentaar