Poeg saatis mulle kuvatõmmise arvustuse kohta, mis tema töö kohale oli jäetud. Üks tärn ja selgitus kõrval, et teenindaja on noor natsionalistlik kutt, kes vihkab ukrainlasi ja ei nõustu muukeelseid kliente teenindama. Teades, mis lugusid poeg mulle oma tööst aegajalt räägib, siis ega ma väga ei imestanud. Ta võibki vahel tropp olla.
Teisest küljest...
Kuidas peab üks eesti inimene teadma, et keegi on ukrainlane? Kui minu poole pöördub vene keelt kõnelev inimene, siis ma küll ei oska peale vaadates ja paari esimese lause põhjal kindlalt oletada, et kas inimene on ukrainlane või venelane. Ma pean inimesega ikka pikemalt suhtlema, et tema kõnelemisviisist ukraina aktsenti märgata. Ja seda ka ilmselt ainult seetõttu, et ma tegelikult ikkagi ju vene keelt oskan. Poeg pigem ei oska. Lisaks on mul endal klienditeenindaja päevilt kogemus, et välismaalased ei eelda, et Eestis kõik vene keelt räägivad. Oli küll selliseid olukordi, kus bussitäis vene turiste ostukeskuse juurde maha kupatati ja nende esimene instinkt oli inglise keelt purssida. Ainult kohalikud venelased on nii naaglad, et raiuvad vene keeles ja saavad sellest veel mingi haiglase rahulduse, kui näevad, et teenindaja segadusse satub ja neist aru ei saa. Ehk et tulla baari, nõuda teenindajalt ukrainakeelset teenindust ja kui seda ei saa, siis minna internetti ja kirjutada, et teenindaja vihkab ukrainlasi, on natuke madal, minu meelest.
Ma tean mida te mõtlete. Ma ise mõtlen täpselt sama asja. Te mõtlete, et ma olen emalõvi, kes kaitseb oma poega. Ainult, et alles nädal tagasi saatis blogilugeja mulle sõnumi, milles ta ütles, et nägi mu poega tolle töökohas välismaalasega juttu ajamas. Ehk et ta saab hakkama küll võõrkeelsetega, kui nad on koostööaldis ja sõbralikud. Teeninduskogemus on kahesuunaline tee. Kui sa oma paha tuju valad klienditeenindaja peale, siis on hea võimalus, et sa ei saa tipptasemel teenindust.
Mul endal oli ka just töö juures vahejuhtum, mis tegi üsna nõutuks. Kuigi ma blogin siin peaasjalikult selleks, et oma elu ja juhtumisi jäädvustada, siis antud juhtumi puhul küsin nõu ka lugejailt. Ehk mitu pead on ikkagi mitu pead.
Kirjutas mulle klient, kes kurtis, et tal on mure naaberüürnikuga. Nimelt kuulab naaber oma ruumis klubimuusikat ja selle bass kandub läbi põrandapaneelide tema ruumi ja häirib. Häirib lausa nii palju, et tema ruumis on seintelt pildid maha kukkunud ja pildiraamid katki. Palus mul rentnikuga rääkida.
Onju. Mõistetav mure, ikkagi ärihoone ja ei saa nii, et keegi kuulab tümakat ja see muudab kaasrentnike elu talumatuks. Noh. Asi on selles, et see mure oli juba eelmine aasta. Juba siis ma rääkisin selle teise rentnikuga. Kaks korda. Ja olid nad ka omavahel rääkinud. Jääb justkui mulje, et inimene ei saa aru ning ei hooli kaasüürnikest. Ainult et ta ei kuula seda muusikat üldse valjusti. Sama neiu on meil olnud rentnik juba neli aastat ja enne oli ta teises ruumis, kus tal oli kõrval lausa kaks naabrit ning keegi teine pole kunagi tema kohta ühtegi kaebust esitanud. Lisaks on tal suvisel ajal aknad lahti ja kui see muusika oleks vali, siis kuuleks ma seda tänavale ka. See on fakt, sest ma kuulen ka telefonikõnesid, mida kliendid avatud akende kõrval peavad. Neil kordadel, kui ma ise tüdrukuga rääkisin mängis tal ka muusika ja see ei seganud vestlust, see polnud liiga vali.
Lisan siia fakti, et üürnikul number üks, see, kes murega minu poole pöördus, oli probleem juba eelmise rentnikuga, kes sama ruumi üüris. Tol korral häiris teda kõrval ruumist tulev vestlusekõma. Me ehitasime vaheukse kinni, panime villa vahele, aga tema kuulis ikka vestlust ja teda häiris. Siis kolis eelmine üürnik välja ja tuli tümakatüdruk. Veel soovin lisada, et kuu aega tagasi sain ma samalt kliendilt kirja, milles ta palus mul klientidega rääkida ja tualettidesse kirjad panna, et inimesed enda järel jätaks tualetid puhtaks ja ei kasutaks nii palju paberit, kuna tal oli mõned korrad juhtunud, et õhtul vetsu minnes olid peeglil veepritsmed ja keegi oli kätekuivatuspaberi prügikastist mööda visanud. Sellele kirjale ma isegi ei reageerinud. Meil käib kord päevas koristaja, kes teeb kõik puhtaks ja korda ning elu on näidanud, et mida rohkem kirju ja õpetussõnu seintel, seda rohkem neid ignoreeritakse, sest see muutub ühel hetkel müraks. Ma ei saa olla mingi vetsu korrapidaja, kes õpetab täiskasvanud inimesi, kuidas ühiskondlikes ruumides ennast ülal pidada. Arvestades, et meil on seal majas teeninduspinnad, kus käib palju ka selliseid inimesi, kes tulevad sinna üks kord elus, siis sellised kirjakesed tualeti seinal jätavad sovjetliku mulje.
Nii palju siis taustaks.
Kui see kiri tuli, siis olin ma üsna nõutu. Ma ei taha "tümakatüdrukuga" rääkida, sest minu meelest ta ei riku ühtegi reeglit. Inimesel on ju ometi õigus oma rendipinnal endale meelepärast muusikat kuulata. Lisaks on see ruum, mida neiu üürib, raskesti üüritav pind ja kui ma talle pidevalt mõttetu teemaga ajudele käin, siis ta läheb minema ja ma istun selle tühja ruumiga, millest ma ka just teab, mis vaimustuses pole.
Kirjutasin siis esimesele üürnikule, et mingit muud lahendust ma ei tea, kui pakkuda talle teist ruumi, kus on kõrval vähem naabreid ja kuuldavasti need naabrid klubimuusikat ei kuula töö ajal. Loomulikult ta solvus. Küsis, et miks tema peab ära minema, kui tema pole midagi valesti teinud. Tema tahaks, et ma ikkagi räägiks üürnikuga ja paluks tal muuta muusikat, mida neiu kuulab. Nimelt on tal ju teisel pool joogatüdruk, kes kuulab ka muusikat, mis läbi seinte tema ruumi kostub, aga see muusika teda ei häiri, sest see on sarnane tema enda kuulatavale muusikale. Mainisin, et see kõlab juba nagu diskrimineerimine. "Ei, aga mulle kõik ütlevad, et ma pean oma õiguste eest seisma," vastab ta. Mis õiguste? Õiguste dikteerida seda, millist muusikat teised inimesed kuulata võivad? Sest probleem ei ole selles, et muusika on liiga vali. Probleem on selles, et teda häirib bass.
Näitasin talle teist ruumi, mis talle võiks paremini sobida. Ruum on natuke suurem ja natuke kallim, aga olime omalt poolt valmis talle tegema soodushinda, kuna ta on oma klient ja me ei taha, et ta päris ära läheb. Pika näoga vaatas seda ruumi ja nelikümmend minutit jauras selle osas, et miks ikkagi tema peab kolima, kui tema on ju ometi nii hea klient ja keegi pole tema kohta ühtegi kaebust esitanud. Tuletasin talle meelde eelnevaid juhtumisi, kus teda häiris ka tavaline jutukõmin, mis kostis naabrite poolt ja märkisin ka, et muusikastiili saab igaüks ise valida, selles osas ei saa mina üürileandjana kellelegi ettekirjutusi teha. Rääkisin lugu, kuidas Eesti kõige kuulsam juutuuber meie juures lärmas ja möllas ning kõiki üürnike häiris ning temaga me tõesti rääksime regulaarselt, sest see oli tervele majale pinnuks silmis, aga antud juhul häirib ainult teda ja teda häirivad ka muud helid, mis kostuvad ärimajas.
Ma mõistan, et seda kõike on minust ehk tiba silmakirjalik kirjutada, kuna ma ise olen sügavalt häiritud sellest, et üks naaber meie trepikojas käib. Võiks ju empaatiline olla ja kaasa tunda.
Aga ausalt öeldes, ma ei tea, mida teha. On teil mõtteid?
Kommentaarid
Postita kommentaar