Pisiasjad

Ma olen üks neist inimestest, kes vaimustuvad pisiasjadest. Ütled mulle ilusa sõna ja ma õitsen veel mitu päeva, keegi lasi liikluses vahele ja mul juba ilus hommik, sain poest soodushinnaga kooki - terve nädalavahetus on tehtud. Selline olen. 

Mis loomulikult tähendab, et ma lasen ka pisiasjadel oma meeleolu ja tuju dikteerida.

Algas kõik juba neljapäeval. Ma täna isegi enam ei mäleta, mis asi see oli ja ma tean, et mul mitu asja korda ka läks tol päeval, aga ma olin valinud mossitamise. See võis olla see, et ma nägin auto küljel pikka musta kriipsu. Ma ei tea, kuidas see sinna sattus, aga see tuli kergesti maha. Ometi mossitasin ma selle tõttu sajaga.

Reede polnud parem. Jällegi, mitu asja läks kenasti, aga ma leidsin, et kuna ükski mu silmarõõm polnud reedel trennis ja ma raiskasin ilmaasjata oma nunnut outfiti, siis see oli piisav põhjus turritamiseks. 

Laupäev oli kohe ekstra eriline. Algas kõik sellega, et ma avastasin, et mul vannitoa kraanikauss lekib. Õieti lekkis segisti. See, et segisti tilkus, on juba vana uudis. Ma teadsin, et pean selle vahetama, aga ma unustasin kogu aeg, sest see meenus mulle ainult siis, kui ma nägin, et ta tilgub. Kohe, kui ma vannitoa ukse enda järgi sulgesin, oli see probleem selja taga. Järgmine ebameeldiv üllatus tabas mind autosse minnes, kui kajakad olid Vilma täis lasknud. Ma teadsin niigi, et lubas vihma, aga ma ei saa loota, et vihm peseb kaka maha. Ehk olin see loll, kes enne vihma autot peseb. Kuigi see kaka ei tulnud sealt üldse maha, nii et pidin küünega kraapima, mis muidugi tähendas, et mu käed olid ka kõik pasased pärast. Siis ma läksin edasi Realiseerimiskeskusesse, kuigi ma ei tea, miks ma seal üldse käin, sest ma tulen sealt alati paha tujuga ära. Mingi halb vaib on sellele poel ja asjadel, mis ma sealt ostan. Hiljem selguski, et kaks asja olid ebastandardse mõõduga ja ma ei saa neid kasutada. Kuna need aga maksid kumbki alla kahe euro, siis tagasi ma ka ei viitsi viia. Ehk elu kohe õpetas, et ma pole nii rikas, et osta odavaid asju. Sealt ma sõitsin lillepoodi ja ostsin endale roose, mis kahe tunni pärast juba longu vajusid. Jah, tänan küsimast, ajas julmalt vihale! 

Lillepoest sõitsin ehituspoodi segisti järele ja vähemalt seal läks hästi, sest kogu kaup oli -26% ja ma sain 50 euroga segisti. Veel hüppasin Maximast läbi ja sain veel lilli, mis olid alega ja mis mul kodus ilusti püsivad. Ja juustukooki, sest nii isutas. Pool kooki sõin üksi ära, sest... tahtsin. Peika saatis sõnumi, et ta hakkab varsti tulema ja ma siis ütlesin, et okei, ma käin pesus ära. Tund hiljem saatsin sõnumi, et ma nüüd valmis, võib tulla, see naerab, et me ju leppisime kell 8 kokku. No mida sa siis ütled mulle kell viis, et sa "varsti" tuled. Mossitasin selle peale veel kaks tundi, kuni ta lõpuks tuli. Siis teatab, et kuule, ära löö, aga me peame poest läbi käima. Nagu. Me nägime välja nagu ehtne ossipaar. Mina kogu raha eest üles löödud, ultraminiliibuva kleidikesega, kaelamurdvatel kontsadel ja karusnahas (kunst) ja tema muidugi hallides dressides ja plätudes, vähemalt polnud sokke. See oli nii koomiline, et ma korraks unustasin oma mossitamise ära. Koju toodi mind pärast südaööd ja kuna mul muidu on tuduaeg kell kümme, siis loomulikult ei saanud ma magada. Kui ma lõpuks suikusin, kuulsin piikumist, selline piiks ja kaks minutit vaikust, piiks ja vaikus, piiks ja... jep, suitsuanduril sai patarei tühjaks. Loomulikult keset ööd. Pisiasi. Aga näidake mulle inimest, kes poleks närvi läinud. Õnneks ta jäi vait, kui patareid välja võtsin. Magada ma ikka hästi ei saanud. 

Terve pühapäev olin hõre ja imelik. Pea udus, midagi teha ei viitsinud, lösutasin diivanil, ühe silmaga vaatasin sarimõrtsuka seriaali ja teine silm magas. Õhtuks tuli inimese tunne umbes sisse, aga tuju oli ikka selline meh. Polnudki midagi erilist. Lihtsalt pisiasjad. 

Võimalik, et mul on lihtsalt dopamiini vähe, või olen läbipõlenud ja ootan puhkust.