Mul ei andnud ikka rahu. Pidin uhkustama tulema. Et lugejad ikka teaks, kui ihaldusväärne ja kättesaamatu ma olen. Sest kuidas te muidu teaks, kui ma ise ei räägiks, on ju. Muidu arvate, et ma olen see õnnetu kuivik, kes kusagilt kaeru ei saa ja siis peab romantilisi raamatuid lugema, et elus natukenegi äkšjonit oleks.
Kuigi osad ilmselt arvavad hoopis vastupidi, et ma iga kord trennist uue kulturistiga koju kardiot tegema lippan. Vaadake, jõusaalis mehe koju toomine on keeruline. Sest esiteks, seal nad ei käi endale naisi sebimas. Mitte normaalsed mehed. Mingid õllekõhu ja kanajalgadega tüübid käivad, aga mul nende peale ei tõuse. Need, kes mulle meeldiks, need ei tule juttu tegema. Nad piiluvad sind kaablimasina varjust kolm aastat, kuni nad lõpuks su Instagrami üles leiavad ja hakkavad sinu stooridele laike panema, aga juttu ikka ei tee. Kui sa pärast kümmet aastat lõpuks ise neile lähened, siis nad ohkavad, et tead, ma arvasin, et sul on kodus mees olemas... No kui mul oleks kodus mees olemas, siis parem oleks, et see mees koos minuga trennis käiks. Ma nii pehmeke, et kui mees on laisk, siis ma olen koos temaga laisk ja mul on vaja sellist meest, kes mind trenni lohistab. Lisaks see, et mul on vaja meest, kes mind tahab, kes on minu pärast arust ära, kes jumaldab maad, mille kohal ma hõljun. Kui ma pean mõistatama ja ise taga ajama, siis ma ei taha.
Tähendab, kuhu ma nüüd jäingi.
Ma olen jätkuvalt magamata, tujukas ja tuulepea.
Kui ma pojal külas käisin. Seal baaris. See on... oota ma guugeldan... Winkel on nimi, asub Suur-Karja tänaval Nimeta Baari ja Labori vahel maa all koopas. Väga šikk ja cool koht. Viisakas. Ei anna Nimeta ega Laboriga võrrelda. Joogid odavad, baarmenid kenad... no seda ma räägin muidugi täiesti subjektiivselt.
Üks asi oli see, et mingid purjakil vennad sulle kohe hakkavad keelt kõrva ajama, see ei loe. See ilmselt püüdis seal viimased pooltundi baaripukki endaga koju kaasa tulema veenda. Aga ma räägin baarmanist. Mitte pojast! Fui, te olete rõvedad! Seal oli üks teine poiss veel. No ja te ju saate aru, kui sa kellelegi meeldid ja ta püüab sulle muljet avaldada. On ju. Kui ta pidevalt su juurde asja teeb ja räägib kolmandatele isikutele mingit lugu, aga piilub pidevalt silmanurgast, et kas ta ikka räägib piisavalt valjult, et sa seda lugu kuuleks ja puändini jõudes vaatab, et kas sa ikka said aru, kui vaimukas ja hea lugudevestja ta on, ja kui sa näiteks küsid, et kas saaks äkki kohvi, mitte temalt, vaid sellelt teiselt, kellele sa sinna tegelikult külla läksid, aga tema hakkab sulle juba keetma seda kohvi, mida sa temalt ei palunud. On ju, saate ju aru?
Igatahes, mul on nüüd ilmselt järgmiseks kuueks aastaks baaris käimise kvoot täidetud. Ei tunne üldse, et 40+ on nähtamatu ja liiga vana, et meestele silma jääda.
Kommentaarid
Postita kommentaar