Käisin eile Büroomaailmas, sest kontorisse oli mingeid asju vaja. Muuhulgas vaatasin ka pastakate osakonda, sest ma ju kirjutan päevikut ja siis mul saavad pidevalt pastakad kõige ebasobivamal hetkel otsa, tavaliselt keset mentaalset kokkuvarisemist, kus mul pisarad lehtede vahele tilguvad ja ma käeseljaga tatti ninast pühin.
Võibolla olete te juba ammu mõelnud, et mida ma sinna päevikusse siis kirjutan, mida ma juba blogisse ei kirjuta, mis veidraid räpaseid saladusi sealt leida võib. Noh, sealt võib peaasjalikult leida teiste inimeste räpaseid saladusi, mida ma blogisse ei kirjutaks. Või siis mingeid enda julgustussõnu, mis blogis tunduksid väga lapsikud ja nõmedad. Viimasel ajal olen leidnud, et oma unistusi ja plaane on lihtsam päevikusse kirjutada, sest mul on alati hirmus soov kõike jagada aga olen täheldanud, et unistusi ja plaane ei tasu väga, pigem siis kui need on korda läinud.
Aga selles mõttes, et tegelikult mu päevikud ei ole nii põnevad, need on sellised lihtsakoelised ja ülevaatlikud, seal on julmalt palju rohkem kirjavigu, kui blogis. Vahel on lehekülgede kaupa täpselt sama asja kirjutatud, sest see oli miski mida mul oli vaja endast välja saada ja ma ei saa ühtegi sõbrannat ega blogilugejat ahistada korrutades nädalate ja kuude kaupa: "ma väärin paremat, ma väärin paremat, ma väärin paremat!"
No ja siis juhtubki, et pastakas saab keset seda mantrat tühjaks. Väga ebamugav.
Kas te teate, et pastakatele ei müüda sisusid? Või siis müüakse ainult teatud pastakatele ja sisud on sisuliselt sama kallid, kui pastakas ise? Ei, ma saan aru, ega pastakaid ei kasutata väga, Kõik on elektrooniline ja ehk piisabki, et sa ostad ühe pastaka ja sellest jagub aastateks. Osadel inimestel olen näinud mõne erakonna logoga pastakaid, mida nad ka aastaid kasutavad, sest nad on normaalsed, mitte grafomaanid, eks. Aga mulle jälle tundub nii mõttetu pidevalt uusi pastakaid osta, kui saaks ju sisu vahetada. Pole seda plastikut vaja nii palju toota kogu aeg.
Sisu ei saanud, ostsin paar pastakat niisama. Aga kui te oskaks mulle juhatada, kust sisu saab, siis olen ette tänulik.
Teate, mis minu meelest on imelik, et mitte öelda kohatu, nimelt see, et inimesed ütlevad vahel: "Kahjuks mul on elukaaslane". Ma ei mäleta enam, kas ma kirjutasin sellest, kuidas mul eelmise aasta lõpus Instagramis mingi imelik action toimus, kus ma perioodiliselt ühele meesterahvale meelde tulin keset ööd ja ta siis käis ja laikis mu postitusi ja võttis kohe laiki maha, aga ma ju saan teavituse ikka selle kohta. Ja ma siis kannatasin mingi aeg, kuni ma lõpuks kirjutasin talle, et tead, mulle tundub, et keegi on su kontole häkkinud ja käib mu lehel öösiti pahandust tegemas, millele tema vastas, et ups, olen vist unustanud oma parooli uuendada, ja ma vastasin, et kahju, muidu oleks see võinud olla ühe ilusa tutvumisloo algus, millele tema kostis: "kahjuks on mul elukaaslane", ja rohkem pole tema konto pealt öösiti mu lehte külastatud.
Aga, miks sul on kahju, et sul on elukaaslane? Nagu, kui sul on kahju, siis saab ju seda olukorda muuta. Natuke nõme, ausalt. Kui ma kuuleks, et mu kallim ütleb naistele, et tead, kahjuks olen siin juba selle luuaga koos, siis ma võin seda olukorda kiiresti tema jaoks leevendada. Minuga koos olemine peaks olema rõõm, mitte kahju.
Ise ma tavaliselt ütlen lihtsalt, et ma pole huvitatud ja elukaaslane ei puutu asjasse, isegi kui ta olemas oleks.
Aga siis juhtus nii, et ma jätsin ühte ja sama tüüpi kolm kuud maha, kuni ma lõpuks valetasin ja ütlesin, et ma pole vaba. Ta ei austanud minu vabatahet, ainult teise kavaleri olemasolu. Nüüd ma saan aru, miks öeldakse, et neil on kahjuks elukaaslane. Osad lihtsalt ei aktsepteeri seda, et sa võid eelistada vallalisust nende keskpärasele seltskonnale.
Ja ma tean, mida te öelda tahate, et kuidas sa kolm kuud kedagi maha jätad, mis selles nii keerulist on. Aga on. Sest ma ei taha kellegi südant murda. Ma alati eelistan seda, et mind maha jäetakse, sest nii on mul lihtsam, nii ei ole mina süüdi, kui keegi kusagilt silla pealt alla hüppab, eks. Ja isegi kui ma ennast kokku võtan ja ütlen, et ma enam suhelda ei soovi, aga ta mingi hetk ennast mu seltskonda tagasi nihverdab, siis ma olen see pehmo kes suhtleb edasi. Muidugi ma peaks panema bloki, ma tean ju küll. Aga mul on selle inimeste blokeerimisega peaasjalikult kaks probleemi. Esiteks ei ole ma 13-aastane ja Eesti on nii väike, et kunagi ei tea, millal sul on mõnda inimest vaja mingi teise asja jaoks, mis ei puutu sellesse, et teil romantilist klappi ei olnud, mitte mingil moel. Ning teiseks lähen ma inimest blokeerides ise tasakaalust välja. See on minu jaoks umbes nagu dieedil olemine. Ma võin nädalate ja kuude kaupa normaalselt ja tervislikult toituda ja sellega pole mingit probleemi, aga sel sekundil, kui ma otsustan, et ma lähen dieedile, ei suuda ma enam normaalselt funktsioneerida ja mõtlen 24/7 ainult toidust. Blokeerimisega on sama. Kui ma inimesega ei suhtle, siis ma varsti enam ei mõtle tema peale. Aga kui ma ta blokeeriks, siis ma muust ei mõtleks, kui sellest, et huvitav, kas ta on püüdnud minuga ühendust võtta ja kuidas tal läheb. Sellepärast ma ei blokeeri inimesi. Ja üldiselt ma saan nii suurepäraselt ka hakkama, sest nagu ma hiljuti tunnistasin, siis mina olen see toksiline ja dramaatiline inimene, kelle eest teised peaksid ennast hoidma ja hullukesi on mulle vähe ette visanud elus. Seega ongi ainus varjukülg see, et mõnda inimest peab kolm kuud maha jätma.
Ma loodan. Loodan, et ma ei kirjuta siia kunagi, et mõnda inimest peab kolm aastat maha jätma või midagi sellist.
Õieti, see oleks midagi, mida ma siia ei kirjuta, sest piinlik. Sellist asja ma kirjutaksi päevikusse. Ning selleks on mul pastakaid vaja.
Kommentaarid
Postita kommentaar