Seitsmevennapäev

Eilne päev kulus mul nii kiiresti, sest tegelesin ülitoreda projektiga. Sõber saatis oma raamatu mustandi ja ma olin selle lummuses. Tasub oodata! Mis muidugi tähendas, et ma ise ei jõudnudki kirjutamiseni ja nii ma siis kiiresti saadan teie poole oma head mõtted, et teil ikka hommikukohvi kõrvale midagi lugeda oleks. 

Hommikul ma kohe vihastasin, sest täna on kümnes ja raamatupidaja ei olnud palkasid üle kandnud. Ta teeb seda regulaarselt. Kui ma siia firmasse tööle tulin, siis pidin alatasa talle meelde tuletama, et üks või teine arve on vaja maksta. Ja nüüdki, ligi kaheksa aastat hiljem, pole midagi muutunud. Aastas ikka nii kolm-neli korda juhtub, et mu konto tõmmatakse miinusesse, sest mul lähevad kümnendal kodulaen ja muud arved maha, aga kui raha pole, siis on miinus. Ja ma saan aru, et suures plaanis on see väike asi, sest ma saan ju alati selle raha ja saan oma arved makstud, aga kurat küll, ma ei või, raisk! Nii haige on oma kontot miinuses näha, selline varga tunne on. Kodulaenu osas on veel see, et pank läheb nahaalselt mu kogumiskonto kallale ja võtab sealt oma äranägemise järgi. Muidugi ma saan selle sinna pärast tagasi kanda, kui raamatupidaja suvatseb oma faking tööd teha, aga tunne on ikka nagu mingil narkoparunil, kes oma raha edasi tagasi kontode vahel liigutab. Fakk!

Lohutasin ennast mõttega, et kui hommik kohe nii ekstreemselt nõmedalt algab, siis järelikult saab päev ainult paremaks minna. 

Tulin tööle ja märkasin kalendrist, et täna on seitsmevennapäev. See viis mind plaksust lapsepõlve tagasi. Mäletan, et ma ootasin ja kartsin alati seda päeva. Ma ei tea, kuidas teile õpetati, aga mina kasvasin üles teadmisega, et kui seitsmevennapäeval on kuiv, siis järgmised seitse nädalat on kuiv, ja kui sajab, siis sajab seitse nädalat jutti. Ehk ootasin alati, mis siis suvi toob. Nii palju kui mäletan, siis see ennustus oli küllalt vettpidav. Täna on ilus päikeseline päev. Vaatame, mis meil siis järgmised seitse nädalat juhtuma hakkab. 

Eile trennis jõudsin ma ühe masinaga maksimaalse raskuseni. Ja see polnud eriti raske. Ma ei tea nüüd, kuidas ma siit edasi pean liikuma. 

Seda ma mõtlesin üks päev, et aeg liigub nii kiiresti. Ma iga suvi tunnen, et oh, suvi alles algas, varsti saab maasikaid, aga siis selgub, et maasikate hooaeg juba möödas ning see tuleb mulle alati suure üllatusena. Nimelt lapsena viidi mind kohe pärast kooli lõppu vanaema juurde Hiiumaale. Sageli otse koolimaja juurest võeti peale ja viidi. Ja ma mäletan, et seal karjamaal oli üks koht, kus maasikad kasvasid ja nende valmimist pidi alati ootama. Ei olnud nii, et juunis kohe maasikaid sai. Minu meelest see ootamise aeg oli talumatult pikk. Sellepärast ma ei saagi aru, et kuidas need maasikad nüüd juba otsas on, kui suvi ju alles algas. 

Praegugi vaatasin, et kuulge, aga seitsme nädala pärast on juba augusti lõpp ja kohe algab kool. Kõlan nagu vanainimene juba, endal ka piinlik. Mulle alles hakkas see elamise asi meeldima ja asjad on praegu täpselt selles kohas, kus nad olla võiks, aga nüüd tundub, et kohe saab see nali siin läbi ja ma pole õieti elada jõudnudki. Totaalne skämm! 

Veel olen ma edukusest mõelnud, aga las see mõte praegu jääb. Homme ju ka vaja midagi kohvi kõrvale kribada.