Suren igavusse

Mul on igav. Istun kontoris, tööasjad on enam-vähem kõik tehtud, ainult veel eelmise kuu sõidupäevik on vaja täita, aga muidu on kõik mis minust sõltub kenasti joone peal. Viimase poole aasta jooksul on mul olnud see luksus, et igavledes saan võtta välja raamatu ja seda lugeda. Eks see seletab ka, kuidas ma oma lugemiseesmärgi nii kiiresti täita suutsin. 

Nüüd on aga nii, et Lõunamaa Pealik tuli sel nädalal ja ta istub kontoris, joob kohvi ja räägib valju häälega oma kodumaa sõpradega. Ma istun arvuti taga ja värskendan muudkui Delfi portaali, aga ei toimu seal ka midagi põnevat. Ära ka ei saa minna, sest mu töö pole kuigi liikuv. Nii ma lähengi siin vaikselt hulluks ja mis kõige õudsem - ta jääb ka terveks järgmiseks nädalaks. 

Kui teil on mulle häid soovitusi, kuidas aega arvuti taga istudes surnuks lüüa, samal ajal ise maru asjalik ja produktiivne paistes, siis palun, anun põlvili, saatke abi! 

Sellistel puhkudel mõtlen alati, et mul võiks ju mingi teine tööots olla, selline, milles ma saangi asjalik ja produktiivne olla ning see kajastuks vastavalt ka mu arvelduskontol. Selline lisatöö, mida teen siis kui päris töö otsas ja aega üle. Ma olen täiesti veendunud, et selliseid töökohti on olemas, kus piisabki sellest, et keegi kusagil eemal mingeid andmeid andmebaasi sisestab või tellimusi koostab, dokumente arhiveerib ja dubleerib või mida iganes. Aga kust sellist tööd leida, seda ma ei tea. Olen küll vahel ka piilunud neid tööpakkumisi, milles lubatakse suure häälega, et kodust töötamise võimalus, aga kohe kui sa kuulutuse peale klikid, siis nõuavad tööandjad, et sa 8 tundi neil nina all istud ja produktiivsust teeskled. 

Paratamatult mõtlen ka elu ebaõiglusele. Mina siin vingun selle üle, et igav on ja tööd pole piisavalt, samas, kus teised kurdavad, et tööd on nii palju, et ei jõua isegi ületööd tehes ja nädalavahetusega järje peale, aga palk ei võimalda ikkagi elamisväärset toimetulekut. Siis mõtlen küll, et häbi peaks mul olema, hoidma moka maas ja silmad langetatud ning vaikides igavust kannatama, mitte niutsuma, et andke palun tööd. Aga ma hea meelega võtaks osa teie tööst, mida te ei jaksa ja teeks seda teie eest, ma lihtsalt ei oska vist õigete inimeste käest küsida. 

Nii ma istungi siin, mõtlen oma elu keeruliseks. Löön aega surnuks ja raha laiaks, sest e-poed on ju avatud. Mõtlen, et äkki ma ikkagi peaks hakkama fotograafiaga tegelema, nii saaks ma siin töö juures arvuti taga fotosid töödelda ja timmida. Või siis linna teetöid planeerida, et nad ei kaevaks kõiki teid üles ühe korraga, vaid teeksid seda nii, et inimestel jääb mingi mõistlik marsruut töölt koju alles. Või kas see on linna salakaval plaan kuidas autosid liikluses vähendada? 

Kuulge, peika rääkis mulle, et seoses uue automaksuga hakkab auto enda nimele kirjutamine maksma mitmeid tuhandeid. Kas see on reaalne üldse? Kes siis autosid ostma hakkab nii, kui mul läheb neljandik auto maksumuse summast riigikassasse? See ei ole ju normaalne ometi? 

Esmaspäeval oli jälle pool linna üles kaevatud ja nii olin sunnitud oma koduklubisse treenima minema, sest tundus üsna narr kodust mööda sõita, et trenni minna. Nii põrkasin ma oma eelmise aasta Silmarõõm number ühega kokku. Ei, tore oli. Tegime koos trenni, lõõpisime, vahva oli. Mul läks trennis kaks ja pool tundi. Saate aru? Sada viiskümmend minutit. Isegi administraator imestas, et kuidas sul nii kaua läks. Siis hakkasin mõtlema, et aga mul alla kahe tunni ei lähe naljalt kunagi. Lihtsalt tavaliselt ma jõuan veidi enne viite juba kohale ja siis lahkun seitsme paiku. Ma pean midagi välja mõtlema, kuidas trenniaega vähendada. 

Trennikavadest ei lubatud kirjutada, aga ma ikkagi kirjutan, hüpake siis alljärgnev lõik üle. 

Sest ma lähen kohale ja teen ennast soojaks. Sellele juba kulub ligi pool tundi. Siis ma teen oma jõutrenni, mis on ka 50 minutit kuni 75 minutit. Pärast seda on kümme minutit kerelihastele, siis pessu ja ongi kõik. Ujumas ma pole enam käinud, sest... ikka veel on veider selle Ujula kuti pärast. Ilmselt ma mõtlen üle, aga tunnen, et väldin. Mis mu treeningud nii pikaks venitab on see, et ma teen ühte harjutust kolm seeriat ja iga kord 8 kuni 12 kordust. Iga seeria vahel puhkan poolteist kuni kaks minutit ja kokku teen neli kuni kuus erinevat harjutust. Üks variant on, et ma puhkan seeriate vahel vähem, pool minutit või minut, aga see tähendab seda, et ma peaksin raskuseid vähendama, ning see loomulikult ei tule kõne allagi, sest kui sa oled juba teatud raskuseni jõudnud, siis seda alandada käib räigelt ego pihta. Teine variant on hoopis raskusi tõsta ja teha seerias maksimaalselt kolm kordust, aga selle variandi pahupool on see, et jõud küll kasvab, aga sellega ei saa ilusaid lihaseid ja võhma ka mitte. Osad inimesed jätavad ära kardio osa, see, millele mul kulub 30 minutit, ja venitused, millele kulub mul 10 minutit. Ma ei taha midagi vähendada, ma tahan oma aega optimaalselt kasutada. Ma muide ei küsi nõu, juhul kui teil selline tunne tekkis, ma lihtsalt valju häälega seletan ja analüüsin. Ma tõenäoliselt ei võta absoluutselt mitte midagi ette ja jätkan täpselt samas vaimus ning vingun hoolega, et mul nii neetult palju aega trennis kulub. See on üks mu hobidest. 

Kui te nüüd tundsite, et tahate mu meelt lahutada ja aidata mul aega surnuks lüüa, siis andke tuld. Igasugused ettepanekud on teretulnud.