Kommuunielu

Meil hoovis lõigati puid. Harvendati. Nüüd on hoov alasti. Vaatasingi, et kuidagi palju valgust on tubades. Ei, tore. Poiste tuba oli pidevalt hämar selle elusuure kreegipuu tõttu. Samas, suure palavaga nagu mõnus, et lauspäike terve päev sisse ei saja. 

Ühistu esimehega rääkisime. Mina kiitsin. Mõnus. Tema vastu, et mutid olla noominud, et ärgu liiga palju maha võtku, muidu liiga palju valgust tuleb sisse, neile meeldib pime. Ma vastu, et ju nad tuleviku tarbeks juba harjutavad - hauas ka mõnusalt hämar. 

Jah, tänan küsimast, olen endale Põrgus äriklassikohad juba broneerinud.

Kui me reisilt tagasi tulime ja ma olin igast otsast nii füüsiliselt kui emotsionaalselt kurnatud, hell ja unine, siis ronisin kell üheksa voodisse ja mõtlesin, et kohe saan end välja puhatud. Kuni akna taga hullem undamine lahti läks. 

Päris ausalt, mul sellest eelmise aasta lehepuhurijamast on siiani trauma reaktsioon iga kord kui ma puhuri häält kuulen, sõltumata kellaajast. Kohe tõuseb mu sees sisemine ärritus ja kõik mu ihukarvad turrituvad. 

See ei olnud lehepuhur, mingi muu elektrooniline aparaatus. Alguses ma arvasin, et jälle see hull lasteaia kojamees elab mu elu keeruliseks, kui selgus, et see hoopis meie enda maja kojamees, kes kell faking 21.18 hakkas kuradima võsa trimmerdama. Olgu mainitud, et väljas oli juba suur pime ja vend möllas pealambiga seal hoovis. 

Mõistagi saatsin ma ühistu esimehele sõnumi, et the fakk? Tema vastab, et jah, ta oli kojamehele kell 5 õhtul maininud, et see võsa tuleb maha võtta, aga seda ei osanud aimata, et vennal kell pool kümme tuleb isu lolliks minna. 

Tund aega undas. Ühel hetkel ronis ta päris minu akna alla, nii et ma lausa tema pealambi valgust lae peal tantsimas nägin. Sel hetkel ma mõtlesin küll, et viskan talle ämbri täie külma vett kraesse. Aga ei jõudnud, sest enne hakkas mu lemmik hull mutt, kes mind ka läbi sõimas, kui ma sireleid varastasin, akna peal röökima ja politseiga ähvardama. Mingi kasu nendest hulludest eitedest ikka on ka vahel, muigasin endamisi ja tõmbasin teki üle pea.

Muide, kui te kujutate endale ette, et see sõim kojamehe normiks tõmbas, siis te eksite rängalt. Vend paarutas lihtsalt oma trimmeriga akende alt eemale teise aia nurka. 

Hommikul esimees kirjutab mulle, et jah, kojamees olla ette ja taha vabandanud ja rohkem ei hakka öösel võsa trimmima. Arvestades, et see on see sama vend, kes eelmisel sügisel kell kolm öösel, I kid you not, vuras oma Peugeot'ga lehti koguda, siis ma kahtlen sügavalt.

Ja ärge arvake, et ma siin olen privileegipime ja ei saa aru, et kuigi mul on see õnn elus, et ma saan kell üheksa õhtul juba magada ja saan töö juures blogida ja mu töö ei murra konti ja ma saan ühe töökohaga end ära elatatud ja ei pea öösel tööd tegema, et oma peret toita. Saan suurepäraselt aru. Sest see oli minu esimene mõte, et deem, mõtle kui ma peaks ise ka ennast lõhki tõmbama, et kuidagimoodi end elatada suudaks. Mina ei tea ju, mis elu see vend elab. Võibolla tal ongi hommikul kella kaheksast öösel kella kolmeni nii palju tööd, et kuidagimoodi elus püsida. Muidugi ei hakka ma siis inimese peale lõugama, sest minu tilluke ebamugavus pole selle valguses väärt mainimistki.